Uuring: Eesti keskealised on võrdlemisi rumalad (1)
Arvamus | 21 Dec 2013  | EWR OnlineEWR
Eesti Ekspress
Tiina Jõgeda
Foto: Delfi/Eesti ajalehed
Täiskasvanute tulemused on kõvasti kehvemad kui noorte omad.

Viimased kaks nädalat on täitnud meediat õnnelik õhkamine, kui targad ja tublid lapsed meil on: rahvusvahelise jõukatsumise, PISA testi tulemused toovad jõulurõõmu. Kas meie keskmist eurotaset elegantselt ületavad lapsed tulevad sama tarkade ja tublide lapsevanemate käe alt? Mitte päris. Võrreldes PISA testi tulemusega on meedia hoopis vähem rääkinud PIAAC uuringust, milles analüüsiti täiskasvanute (16–65aastased) oskusi (uuring avaldati 8. oktoobril 2013). Teatav mahavaikimine on mõistetav – vanainimeste uuringu tulemustega ei saa kahjuks kelkida.

Nagu lastegi puhul, mõõdeti täiskasvanute funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja probleemilahendusoskust tehnoloogiarikkas keskkonnas. Näiteks ühes lihtsa tasemega ülesandes paluti vastajal märkida ära see osa tekstist, mis annab infot kellaaja kohta, mil lapsed peavad hiljemalt lasteaias olema, teises, keskmise raskusastmega ülesandes paluti artiklis sisalduva info põhjal arvutada, kui palju tuulegeneraatoreid oleks tarvis, et asendada tuumajaama toodetava elektri kogust, kolmandas pidi veebiotsingu abil vajaliku info üles leidma jne.

Tõsi, uuringu (seda saab lugeda Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehelt) kokkuvõtvas osas mööndakse, et Eesti näitajad on paremad kui osalenud 24 riigis keskmiselt. Aga edasi selgub, et muna võib kana õpetada küll: “Kõikides kategooriates on täiskasvanute tulemused kehvemad kui noorte omad: funktsionaalses lugemisoskuses on Eesti tulemus 7. kohal (Eesti noorte keskmine tulemus 5. kohal), matemaatilise kirjaoskuse poolest on Eesti tulemus 11. kohal (Eesti noorte keskmine tulemus 7. kohal), [–] keerukamate probleemide lahendamise oskusega inimeste osakaalu alusel on Eesti riikide järjestuses 16. kohal (Eesti noored 12. kohal).” Kõige suurem vahe on probleemilahendusoskustes: 60aastased jäid kaugele maha 20aastastest (õigluse huvides lisan, et see on nii kõikides riikides, ent paljudes maades on lõhe väiksem).

Ja kus on meie tarkpead? Eestis on tippe (inimesi, kelle testitulemused kuuluvad maailma parima 20% hulka) 6,7%. Seda on vähem kui rahvusvaheliselt keskmiselt (8,9%) ning umbes kaks korda vähem kui Põhjamaades. Võrreldes osalenud riikidega on Eestis vähe inimesi, kes on õppinud enam kui 17 aastat (ehk omandanud teadusmagistri või doktorikraadi), vähe on ka kõrge arvutioskuste tasemega täiskasvanuid ning kõrgharitute oskused on teiste riikidega võrreldes keskmised või kehvad.

Analüüsi halvimaks üllatuseks oli aga täiskasvanute arvutikasutusoskuse ja -julguse madal tase, sedastab uuring. E-tiigri müüt peab ehk paika riigi tasandil, kuid kodukööki pole digirevolutsioon eriti jõudnud. PIAAC tulemused näitavad, et ligi kolmandik täiskasvanutest ei oska või ei julge kasutada arvutit eluliste probleemide lahendamiseks, üle 50aastaste hulgas on selliseid inimesi enam kui pooled. Just kõrgharidusega vanemaealised on “oma võistlusklassis” Euroopas viimaste seas.

Eestis kaovad oskused pärast hariduse omandamist kiiremini kui osalenud riikides keskmiselt. Kõrgharidusega inimeste madal infotöötlusoskuste tase kümmekond aastat pärast kooli lõpetamist torkab silma. Võrreldes teiste riikidega on oskuste kahanemine pärast hariduse omandamist Eestis kiirem kui mujal. Nende inimeste osakaal, kes arvuti võimalusi tööl kasutavad, on väiksem kui osalenud riikides keskmiselt. Tähendab, et koolis omandatud oskusi lihtsalt pole tarvidust rakendada. Tähendab, et Eesti haridussüsteem annab küll head infotöötlusoskused, kuid need on tulenevalt õpetamismeetoditest ja eksamiteks drillimise hirmust head vaid lühikest aega pärast lõpetamist. Inimesed ei õpi enda heaks, vaid linnukese ja dokumendi jaoks, ehk – elust võõrandunud haridusest on vähe kasu.

Uuringus seletatakse, et kuna kõrgharidusega inimeste oskused vähenevad Eestis eriti kiiresti, võiks arvata, et paljud kõrgharidusega “spetsialistid” on meie tööturu jaoks ülekvalifitseeritud, nende kõrgkoolis omandatud teadmised ei leia rakendust ega arene seetõttu pärast lõpetamist edasi, vaid hakkavad hoopiski kaduma.

Me oleme kehvema pagasiga kui meie lapsed ja lapselapsed. Erinevalt noortest ei saa me aga süüdistada riiki või haridussüsteemi, sest täiskasvanu saab ise valida ja otsustada, mida ja kui palju ta õpib ja kuidas ennast arendab (või siis mitte). Vanainimesed, veel jõuate jõuluvanale kirjutada, et ta teile arvuti tooks, küll lapselapsed näitavad, mis sellega teha saab.
Eesti Ekspress

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Lugeja27 Dec 2013 13:42
Ei usu hästi, tahaks baas-andmeid näha. Halba sotsioloogiat on liiga palju.

Loe kõiki kommentaare (1)

Arvamus