Unustuste jõe kallastel. Tõsielu meenutus. (1)
Arvamus | 26 Jun 2020  | Vaado SarapuuEWR
Originaal foto Rene Jakobsoni kogust.
Unustuste jõe kallastel. Tõsielu meenutus.

SIBER; OMSK
Pärast nädalavahetuse kontsertide gaalaprogrammi Omski linna jalgpallistaadionil viiest kava põhiesinejast bändist kolm sai kohe Venemaa avarustele laiali lennutatud , et siis nädalalõpul kohtuda uuesti kusagil teises Siberi suurlinnas mitmekümnetuhandelise rahvahulga ees.

Nädala tööpäevadel kaheksa kontserti Omski linna haruladselt hea akustikaga konserdisaalis, kahe Eesti tuntuma muusiku eestvedamisel, võeti kohaliku publiku poolt vastu enam kui furooriga. Jaak Joala ja Gunnar Graps olid ennast laulnud tuhandete Suurriigi inimeste südametesse. Ja seda tõeselt. Eelnevalt silma jäänud reklaamidel aga ei olnud kusagil märgitud, et kontserdid olid N. Eesti artistide etteasted. Piisas nimedest! Sellel 1983 . aastal ENSVes kehtis kultuurijuht gigantide salapärane organiseeritud selektsioon levimuusika esinejate ja korraldajate üle, kes kõlbab lavale ja ekraanile kes mitte. Roskontserdi gastrollide korraldajate arvamus oli aga hoopis teine. Neile ei mõjunud mingitki Eesti KP parteilised nõudmised mitte kasutada kahtlase väärtusega eesti muusikuid ja lauljaid. Kunagi hulga hiljem sai mõistetud, et osa niinimetatud Eesti “laulvast revolutsioonist” toimis mõned aastakesed enne Tallinna Lauluväljakut Siberi avarustel esinejatele endale aimamatult just sealsele rahvale. Mitte kordagi ei küsitud Venemaal ega tehtud repertuaari kontrolli ega kinnitatud eesti esinejate esinemiskavasid, mille üle olid aga eriti imestanud meiega koos töötanud Venemaa enda kuulsused. Olime justkui teiselt planeedilt. Esitasime oma kavades just seda, mida iga meie muusik pidas enese vääriliseks. Isegi eesti artistidele pakutavas hotellide restorani menüü sisaldas nii rikkalikku valikut, millist isegi Tallinna Inturisti köök kergelt kahvatus. Aga see toimis ainult meile, aga mitte kohalikele külastajaile. Ja huvitav. Seda kõike pidasime siis loomulikuks mõistmata veel, mis tegelikult Suurriigi territooriumil kääris.

Mehed möödanikust - Rein ja Ülo.

Kontserdi just käivitanud kutsuti mind hetkeks dirketori kabinetti.

“Vaevalt te teate, et siin majas töötab nii mõnigi eestlane, kes tahaks väga teiega kohtuda” ja meeldivalt jätkates: “ Siin alumisel korrusel tegutseb meie maja vaim, kes hoiab silma peal elektrisüsteemidel ja on seda teinud arvatavasti juba viimane pool sajandit,” lisas direktriss meeleolukalt: “ Ta on juba üle kaheksakümne, aga on igati haruldane jutukaaslane eriti kui on lisada väikene ergutav naps.”

Unikaalse Omski ooperiteatri konserdisaaliga ühe katuse all artistide puhvetist saigi “Russkaja Vodka” rohepunase sildiga pudeli ja hulga ehtsaid siberi pelmeenipirukaid.

Töömehe ruum oli nagu ikka. Nurgas oli raskel alusel puurmasin ja selle kõrval väiksemat sorti treipink, kruustangid ning käsitööriistu, kust muidugi ei puudunud mitu erinevat haamrit. Kontorilaud oli puhas, kaetud valge kartongiga kus seinaservas asus mitmelaineline väike raadioaparaat ja muidugi must telefonikolakas. Toa peremees oli korrektne, sileda halli juukselahuga ja imeterava silmavaatega pikemat kasvu, kergelt vimmas, soliidselt laheda olemisega eakas mees.

“Tere tere vana kere!” kostus venekeelsete tüüpiline tervitus. Edasi läks jutt kohalikus keeles. “Ootasin juba sind. Nadezda Petrovna helistas, et mulle tuleb külaline keda ma olen juba ammu oodanud. Teid on siin nii vähe käinud. Ainult mõned aastahulkade jooksul.”

Panin punarohelise Ruskaja pudeli lauale ja lisaks hulga pelmeenipirukaid.

“Vat nii. See on hea kraam.” Samas kummardus peremees kapi taha kust võttis paberi sissepakitud kaks kuivatatud hõbedast baikali oomulit, milline oli muidugi mulle vapustav delikatess.

“Vat nüüd on laud kaetud meie moodi. Mina olen Rein,” ja ulatas oma käe.

Olin imestunud tema eesnime üle, kuid see imestus kadus kiiresti kui ta alustas enda tutvustamist pärast esimest haruldase kuivatatud oomuli maitsega tervisenapsu.

“Minu isa ja vanaisa oma peredega tuhande kaheksasaja seitsmekümnendal aastal vene tsaari ettepanekul asus elama teiselepoole Uuraleid kuhu on impeeriumi toetus suurem kui enne Uurale. Iga pere sai riigilt viistuhat kuldrubla reisiraha. Selle eest sai Tomski lähedale ostetud paras metsatükk ja paari aastaga oli kahele perele ehitatud palkmaja nii eesti moodi nagu kunagi Tartumaal. Alles mõne aja pärast ilmusime meie, see et siis alul Ülo ja kolme aasta pärast mina Rein. Vot tak. Ja veel teine “rjumotska” ka.”

Olin temaga koheselt päri.

“Muzikid olid rauast. Kokku meisterdati hulga igasuguseid vankrite ja kärude rattaid ning varsti kogu Obi kallas liikus juba ilma lohistiteta. Kala, vilja ja siis sai ehitatud ka veski ja isegi samagoniköök. Meie Üloga kasvasime kui imelises bõliinas. Vot tak. Ja siis algas revoljuutsija. Vanad mõtlesid, et targen oli anda kogu krempel kohe bolshevikele ja nii nad siis ka tegid. Deduska leidis, et edasi on ainult tagasi ja otsustas kirikupapi kutsuda, et see õnnistaks siis teda teise ilma. Ja nii ka juhtus. Pomjanem!”

Tõusime püsti ja tõsimeelselt mälestasime juba ammu lahkunuid, samas tühjendades kergelt täidetud viinaklaasikese.

“Meid Üloga saadeti sundkorras Omski punaarmee kooli, kus mina olin veel algaja aga Ülo juba lõpetas armeekooli pagunitega ja pandi siia samas Omski tööle esialgu sisekaitsesse hiljem salaosakonda. Mina aga pärast kooli lõpetamist sain venna asetäitjaks nii tähtsal alal kui nõukogude korra kaitsja. Hiljem koguni venna asetäitjaks kes juba kolmekümne kaheksandaks aastaks oli tõusnud Omski NKVD ülemaks. Oli hull aeg. Ne budu vspominjat.”

“1938.aasta alul saabus salajane post suure hulga dokumentide ja delo üheksa tuhande inimese nimega ja justkui otse Eestist. Postitempel aga näitas et nimekirjad olid Moskvasse saabunud juba 1937 novembris” jätkas jutumees.

Mulle tundus, et alles nüüd kipub olukord muutuma tõsisemaks ettearvamatu lõpuga ja just mitte jutustaja elulooga vaid hoopis meie olukorraga kodust kaugel, ühes suurimas küüditatute keskjaamas enne suuri gulaagide asupaiku.

Järsku pööras Rein oma teraseks tõmbunud silmad ja küsis vaiksema hääletooniga: “Kuule. Kas ma võin sinult küsida ühte väga tõsist küsimust? “

Noogutasin sõnatult.

“Ütle. Me arutasime siis ja palju hiljem Üloga nende nimekirjade üle 1938.ndast aastast. Mida sa arvad? Kes need nimekirjad koostas. Üheksa tuhat nime? Alates veel nimetute lastega kuni minu vanusteni välja perekondade kaupa, talude kaupa, korterite kaupa küll lahutatud ja üksikuid ning nimekirjad olid kõik eesti keelsed ja käsitsi kirjutatud, arvatavasti naisterahvaste poolt. Moskva käsk oli nad kõik paigutada Omski oblastisse vaestesse kolhoosidesse ja vastuvaidlematult. No jop….! Kes olid need eestlased, kes tegid need nimekirjad? Nõuk. võim saabus alles 1940 Eestisse ja siis ka esimene küüditamine.?” Vaikus.

“Ja kui Eesti võeti vastu sssri 1940, siis meil olid vennaga pisarad silmis. Usu mind.”

Ta vaatas mulle nii piinlikult tõsiselt otsa ja saades aru, et mul ei ole kuhugile põgeneda, keeras lihtsalt selja ja rebis suure tüki ülimaitsvast oomulist.

“Meie isa Jakob koos emaga, kuulu järgi, olid Tomskist saanud imekombel põgenema Vladivaostoki kanti ja sealt edasi Korea ja Alaska kaudu Ameerikasse. Ja rohkem me ei teadnud neist midagi. Aga kas seegi oli õige?”

Kohe algab vaheaeg kostus valjuhääldikastist: “Üks küsimus on veel,” ütles Rein vaikselt.

“Võtsime siis neljakümnendal vastu inimsaadetisi nii Eestist, Lätist ja kurat teab kust veel ja aitasime neid laiali paigutada, säilitades perekondi tavaliselt, juba siis rohkem üksikuid naisi koos lastega. Mehed olid teiste loomavagunitega saadetud teise ilma suunas teadmata kuhu Omskist edasi. Nimekirjad olid hoopis saksa tähtedega ja meie Üloga oskasime neid lugeda. Puhas põrgu oli neis vaguneis. Mõnes neist olid surnud pandud vaguni nurkadesse ja sealt nad siis matusekomandode poolt tiriti veoauto kastidesse ja maeti kuhugile soode äärde Jenissei luhtadele.”

Edasi ei laabunud jutt kuidagi. Kartsin, et juhtumas on midagi ettearvamatut, sest pudel koos oomulitega lebasid liikumatult laual ja silmadesse oli tekkinud tahtmatu kättemaksu pisar.

“Vend Ülo tunnistati rahvavaenlaseks, kuna ta oli suhtunud küüditatusse kaastundega või veel kellegi donissenija alusel ta arreteeriti ja viidi arvatavasti Sverdlovski kust tuli alles hulk aastaid hiljem teade, et Ülo oli edasi antud “Maale”!”

Laual olevast grapist kostus, et alanud oli kontserdi teine pool.

“Kas tead seda laulu ”On kallis mulle kodupaik, nii hea on olla siin, nii hea on olla siin….!” Laulis Rein vaikselt tuntud laulumotiivi aga tõsiselt mulle silma vaadates.

Noogutasin.

“Oli 1960. Sama mai kui praegu. Sovjeet Estonia Filharmooniast oli saabunud kontserdi programm eesti lauljate ja oma kümne pillimehe ning administraator partorgiga. Kiiresti kontrolliti kas kõik piletid on müüdud. Järgmise päeva peale lõunat oligi saal rahvast täis ja ainult kolhoosidest, kus elasid Eestist küüditatud sundasunikud. Ette paar marsilugu siis konferansjee tervitus kommunismi ehitavast sovjeet Estoniast ja oligi esimene kena olemisega noor solist oma lauluga valmis. Nii hea on olla siin, on kallis mulle kodupaik….” Laulis Rein väga väga vaikselt.

Hoidsin hinge. Kohutav oli ette kujutada ennast sel hetkel saalis istujana, tundes sisemuses selle laulu hingelist laastavat mõju kogu nende läbi elatud sund - hullemat kui orjalikku elutragöödiat mõnitavat minevikku, olevikku, tulevikku.

“ Ka see laul sai kord lõpu. Saalis valitses kõrvu ahistav vaikus. Esinejad olid hämmingus. Nad kummardusid mitu korda vaikiva saali ees ja siis mõistes, et midagi on viltu, põrutas orkester marulise bolshevike marsi. Jah. Ja siis kustutasin nii saalis kui laval igasuguse valguse. Oli kottpime ja orkester jäi ka vait. Ja kui paari minuti pärast panin ainult saalivalguse, olid inimesd kõik tõusnud püsti ja lahkusid haudvaikselt tooliridadele toetudes. Koristajad hiljem ütlesid, et saali põrand olevat pisaratest märg olnud.”

….. Sõnatult tõusime parajalt täidetud klaasikestega. Mulle tundus, et keegi kuskil laulab Uno Naissoo - Juhan Saare “Mu Kodu”.

“ Ja nii see kontsert siis ka lõppes.Tead. Mul on tütar kolmekümne viiene. Nii temal kui minul ei ole veel CCCPi passi ja me ei tohi sõita Omskist kaugemale kui sada üks kilomeetrit. Vot tak!”


Aasta hiljem olime jälle Siberi reisil ja suunaga Tseljabinskist, siis Sverdlovski, nüüdseks Jekaterinburgi suunal. Haruldaselt kena loodus. Kauni päikesepaistelise ilamaga tuli sõita kuskil ligi nelisada kilomeetrit ja seda Uraalide algmäestikus imeliste metsade vahel.

Haruldaselt meeldiv bussijuht jutustas pea terve tee mida see Siberi magistraal endast kujutas.

“Siit selle käänu tagant, viis kilomeetrit vasakule, oli sõja esimesel aastal Eestist mobiliseeritud sõdurite väljaõppe laager. See oli hullem kui küüditatute vahepeatus. Elati muldonnides. Ei leiba ei riideid. Surm ja rotid olid igapäevased külalised. Ja siit edasi paremal pool, vaata seal kõrgete teravikkudega püstpalkidega tara taga on veel vange aastast 1917. Usu mind.” Ja nii edasi pikalt kuni pea Jekaterinburgini välja.
Justkui jutu sees mainis ta, et Sverdlovski partei esimene sekretär olevat eesti päritoluga.

Madala eeelmäestiku laugjad nõlvad andsid hoogu nii autobussile kui ka meeleolule, et kunagi jõuame ka hotelli. Siiski kerge peatus külapoe ukse ees andis hetk kosutust ja imestuseks oli poekene küllaltki kaubarikas ja eriti meeldiv reisiinimestele oma parajalt rikkaliku valikuga, vaatamata tolle ajastu olustikule Suurriigis. Tegime suitsu.

“Mis marki? Kas teil amerikanskeid ei olegi? “ tuli bussijuht juttu tegema.

“ Vaata seal edasi on suur ilus männimets. Sõidan seal alati väga aeglaselt. Tee äärde ulatuvad männisalud ainult kilomeetri, kaugemale aga ei tea keegi. Mõne koha peal on märgata väikeseid kalmukuhilaid ja siis edasi laugjas metsasammal. See oli suur matmispaik. Seal pidi kuskil ka Nikolai pere olema peidetud ja paljude rahvaste hukatud nimetuid represseerituid. Tuhandeid. Kümneid tuhandeid,” lisas bussijuht.

Pikaokkalised veepiiskades männid kiiskasid päikese kiirtes nagu imelistes sädemetes. Tugevate puutüvede jõud andis märku möödujatele, et siia mapõue on maetud hulgaliselt elutahtelisi, andekaid inimesi, kellede ränk rännutee on lõpetatud maailma kurjusega võitvate tegelaste poolt. Kogu maetute, hukatute elujõud on looduses antud edasi nendele võimsatele puudele ja UNUSTUSTE JÕELE!

Oli aasta 1984 maikuul.

Vaado Sarapuu
Toronto EWR



 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
arno24 Jun 2020 12:37
Ajalugu on täis veel avastamata saladusi mis aga reeglina kas või aastasadade jooksul avalikkuse ette ujuvad ... Balti riikide okupeerimine seisis veel aastate pärast ees ... aga sulaselges eesti keeles nimekirjad kümnete tuhandete nimedega tulid läbi Moskva juba 38. aastal Omskisse ... kelle poolt koostatutena ja kelle poolt edasitoimetatutena??? Kas mitte juba praegu ei koostata samuti nimekirju keda mingil ajahetkel kuhugi küüditada, keda kohapeal elimineerida ... või kes peaksid suvalise haiguse läbi meie hulgast lahkuma ... kas poleks aeg panna oma järglastele südamele, et nad hoiaksid lahti nii silmad kui kõrvad puhuks kui kas või mitmete inimpõlvede järel ujuvad välja tulevikusaladused mida algul sõimatakse vandenõuteooriateks ... mis aga ajapikku muutuvad vandenõufaktideks.

Loe kõiki kommentaare (1)

Arvamus