Ma kirjutasin vastulause geikristlase Johann-Christian Põderi Postimehes ilmunud väga nõudlikus toonis artiklile "Samasooliste inimeste abielu seadustamine tugevdab abielu institutsiooni". Minu vastulause avaldati eile.
Ma olen arvamusel, et vastata saab LGBT nõudmistele ainult ilma emotsioonideta täieliku ratsionaalsuse pinnalt, lausa täppisteaduslikku tarvilik ja piisav kategooriat kasutades. Loodan, et mul õnnestus see nii kirja panna.
Saatsin selle ka mõnele koalitsioonipoliitikule.
Eesti Vabariigil on täna võimalus ennast kaitsta LGBT-rünnaku eest 100% olemas. Selleks on täielik seadustepõhine alus olemas.
Suvalisse vabalibisemisse, eriti kui seda nõuab järjekordne neomarksistlik kultuurirevolutsioon, pole meil põhjust langeda.
Eesti riik ei ole sellesse vabalibisemisse ka veel langenud (kooseluseadus seda veel ei tähenda). Eesti riigil koos Eesti Kirikute Nõukoguga on võimalik jääda elu olemuse kaitsmise positsioonile kindlaks.
Euroopas on neliteist riiki, mille põhiseaduses on abielu kaitstud kui mehe ja naise liit, sealhulgas Visegradi grupi riigid Poola, Ungari ja Slovakkia ning meie naabrid Läti ja Leedu, samuti veel 9 Ida-Euroopasse kuuluvat riiki. Meil on võimalik üksteist toetades elupõhise grupina püsima jääda.
Loodan, et valitsuskoalitsioon teostab 2021 kohalike valimiste ajal oma koalitsioonilepingusse kirjutatud kokkuleppe ja paneb abielu mõiste sisulise täpsustamise rahvahääletusele,
Vaadake, Venemaa referendumil hääletati ühe mehe ja ühe naise vahelisele abielule põhiseadusliku kaitse andmise poolt. Väga hea!
Mitte kunagi ajaloos pole selle peale tuldud, et abielu midagi muud võiks tähendada. Nüüd on LGBT-olukord käes, nagu näha pildilt FB-s, kus kohalik LGBT-ühing annab Kadrioru residendile üle homouhkuse auhinna, vikerkaarekangelase medali (?!).
Venemaa referendumi näol leiab praegu tõestamist seaduste loomise klassika, see, et kõik seadused maailmas on tekkinud praktilisest vajadusest asuda reguleerima seda, mis seni enesestmõistetav oli.