Tõnu Lehtsaar: Vastutusest, tundest ja vastutustundest DELFI (1)
Arvamus | 23 Jul 2011  | EWR OnlineEWR
Tõnu Lehtsaar
www.DELFI.ee

Kui ma keskkoolis käisin, siis õpetati mulle, et õigustega kaasneb alati vastutus. Aeg muutub ja tänapäeval kuuleme palju õigustest. Meil on isegi eri liiki õiguslased välja kujunenud, nagu näiteks inimõiguslased, naisõiguslased, homoõiguslased, vähemusõiguslased ja rahvusõiguslased.

Palju räägitakse erinevate gruppide õigustest, vastutusest räägitakse aruharva. Tavaliselt vaid siis, kui keegi on mingi pahandusega hakkama saanud.

Eesti keeles on ilusad sõnad “vastutustunne” ja “vastutustundetus”. See tähendab, et vastutusel on oma subjektiivne pool, see on tunde küsimus. Psühholoogid ütlevad, et moodsa inimese üks probleeme on võimetus kogeda ehedaid ja sügavaid tundeid. Kuigi vastutustunne pole emotsioon selle sõna psühholoogilises tähenduses, on minu arvates ka võime tunda vastutust kidumas.

Vastustundetule on vastutusest raske rääkida, sest tundetul on tundlikest teemadest üldse raske aru saada. Eriti siis, kui oma õigus on teravalt teadvustunud. See on sama lootusetu nagu südametule südame puistamine.

Terve vastutustunne rajaneb oma vastutuse määra mõistmisel, valmidusel võtta vastutust oma sõnade ja tegude eest. Haige vastutustunne võib ühelt poolt uinuda või teiselt poolt võtta kogu selle maailma valu enda kanda.

Minu arvates on vastutus ka objektiivselt olemas. Ka ilu on on minu arvates olemas sõltumata sellest, kas keegi seda märkab. Seepärast on vastutustundetus lihtsalt intellektuaalse, emotsionaalse ja moraalse pimeduse üks vorme. See, et me vastutust ei tunne, ei väära tegelikkust. Meil pole võimalik põgeneda vastutuse eest, sest see kuulub inimeseks olemise juurde.

Kõigepealt vastutab iga inimene iseenda ees. Kord, kui olin oma äritegevuses sattunud n-ö halli alasse ehk jokki, ütles mulle üks sõber, et iga pettus on ennekõike pettus iseenda vastu. Kaasaegsed teadlased rõhutavad üha enam inimese teadliku otsustamise osatähtsust oma käitumise juhtimisel. Me ei saa pugeda ei geenide ega ühiskonna varju.

Me vastutame oma lähedaste ees. Meie ajastu üks probleeme on lähisuhete ebastabiilsus. Nauding on asendamas vastutustunnet. Eneseteostus laiutab teenimisvalmiduse koha peal. Väga paljud isad jätavad vastustundetult oma pered maha. Tulemuseks on üksildus, enesehinnanguprobleemid ja usaldamatus.

Me vastutame järeltulevate põlvede ees. Meie tänased otsused, mis puudutavad loodust, moraali, perekonda, riiki ja haridust omavad vääramatuid tagajärgi. Tarkuse üheks tunnuseks on juba muistsest ajast peetud võimet hinnata oma otsuseid edasihaaravas perspektiivis.

Me vastutame ajaloo ees. Olen vahel murega kuulanud oma moslemitest tuttavaid, missuguse kaastundliku põlgusega nad suhtuvad meie põhimõtte- ja moraalilagedasse õhtumaasse. Jutt, et mina pole paljuski toimuvaga nõus, ei maksa midagi. Paljude jaoks oleme juba ajaloo prügikastis.

Me vastutame tõe ees. Kõik see, mis on vastuolus tegelikkusega, on ebatõene. Süsteemid, mis on rajatud loodus- ja ühiskonnaseaduste eitamisele, on määratud hukkumisele. Tõsi, on aegu, kui inimesed vaimustuvad ogarusest ja teevad selle levitamiseks suuri kulutusi. Selle kohta ütleb rahvasuu, et kui Jumal kedagi karistada tahab, siis ta võtab temalt mõistuse.

Minu arvates on kaks omavahel sageli kokkulangevat inimgruppi, kellel lasub eriline vastutus. Need on suunaandjad ja juhid. Suunaandjate all ma mõtlen neid, kes loovad norme nii käitumuslikus kui ka seadusandlikus tähenduses. Kes pöörab väärtused pea peale, vastutab segaduse eest inimestes ja inimeste vahel.

Juhtidel lasub eriline vastus, sest nendel on võim ja nende otsused mõjutavad paljusid inimesi. Halvim, mis võib ühte inimkooslust tabada, on rumalad ja vastustundetud juhid. Rahvas vastutab demokraatlikus ühiskonnas selle eest, kelle ta oma juhiks valib. Juhi möödalaskmised tuleb aga rahval tervikuna kinni maksta. Tark, otsustus- ja vastutusvõimeline juht viib elu edasi.

Elame õhtumaa agoonia ajal. Kes vastutab selle eest, et meil pole rahvuslikku, kultuurilist ega majanduslikku tulevikulootust? Kes vastutab selle eest, et perverssused arvatakse inimõigusteks ja inimesed vabastatakse moraalsest vastutusest oma tegude eest? Kes vastutab selle eest, et meil pole sidusaid väärtusi, mis meid kokku liidaks? Kes vastutab selle eest, et õilsad sõnad, nagu näiteks armastus, sallivus, pühendumine ja vabadus on omandamas äraspidist tähendust?

Arvan, et süüdlase otsimine on põgenemine isikliku vastutuse eest. Me kõik vastutame iseenda, lähedaste, järeltulijate, ajaloo ja tõe ees.

Autor on religiooni- ja suhtlemispsühholoog.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mati Pungas29 Jul 2011 06:03
Mõnede probleemrumaluste võrdlus Eestis 2011

Kõigile on ju teada, et praeguste aastate perioodil on - „maailm rahutu ja turbulentne“: maavärinad kestavad värinavöös ümber maailma, on tsunaamide teke ja purustused eri maade rannikul, orkaanide võimsus on kasvamas, segadused ning rahutused toimuvad enamikus araabiamaades, terrorismioht, on globaalne energia tootmise nappus ja Maakera võimalik temperatuuri tõus, kestab Euroopa majanduskriis koos tööpuuduse kasvuga maailmas, samuti ilmnevad finantsarvepidamise massiivsed pettused riikide tasemel Euroopa Liidus ja USA säästufondides, teatud riikides perekondade mõttetult rumalad tarbimislaenukriisid...
Seega rahvas peaks nagu olema teadlikult alalhoidlikum ja targem võimalike ohtude suhtes!

Muret teeb vanade kommunistide „rahutu ahnus“, millele tuleb selge piir panna: raugaeas Arnold jätkab ahnitsemist riigi arvel - vaatamata oma ülearu suurtele riiklikele kulutustele. Kui vana esikommunisti vanadus on tõesti nii haletsusväärne raugaiga, nagu ta ise kurdab, siis Eesti ühiskonna abi oleks vabastada ta „haiglase apluse orjusest“ ja koheselt lõpetada tema ihara ahnuse abipalvete menetlemine. Ei hall juus ega kortsunud nägu saa luua lugupidamist, vaid õigel viisil möödasaadetud elu võib anda väärikuse; aga meheeas „vene kommunistliku lakei“ ajajärk poolesajandilise okupatsiooni ajal on jätnud isiksusest põlastusväärse kuvandi.
Siin tasuks ka meenutada Ernst Jaaksoni mälestusteraamatu „Eestile“ lk.259 toodud teksti
Arnoldi enda poolt, kui „...et teda on pandud alatult sundkommunistlikku seisundisse“, - milline tundub väga silmakirjalik; aga tema tegelik „alatu ahnus“ riigi kinnisvara krabamisel räägib millestki muust ja riivab tõsiselt eesti rahva õiglustunnet, tekitab põlgust!
Võiks soovitada talle Vana-Rooma klassikute kombel raugaeas harrastada maa harimist Saaremaa talus, mis annaks „vanale põllumehele“ külluses piima, mune ja mett, et saada maatoimetustes õndsaks ja omale õnnekat rahuldust kuni surmani.
Ma saaksin aru, kui see Tallinna Kaare tänava „käbinlik-kommunistlik majakompleks koos aiakrundiga“ antakse lasteaia või kommunistliku reziimi ohvrite käsutusse turvakoduna; - seda oleks tõesti väga tarvilik teha! Mitte lihtsalt kinkida ükskõik kellele tahes!

Ja nüüd lisasid „maailma rahutusse olustikku“ – oma „panusrumaluse“ ka seitse eesti normaalset noorepoolset pereisa (?); „kes otsustasid..., et teeme lauslolluse ja lähme kusagile kolama“, - selle asemel, et olla koos oma perega ja teha midagi kasulikku pere heaks!
Täielik jama on selline „hulkumiseperiood“ majanduskriisi tõttu niigi kokkuhoidlikkuses olevas Eestis, - aeg märtsist kuni juulikuu 2011; kus on ajalehekeeles kasutati väljendeid – „kangelased“, „poisid päästeti“, ... araabia terroristide küüsist!
Arusaamatu on paljudele Eesti inimestele, et „mida nad otsisid sealt..., ja nii saidki vastu nina“; ehk jääb nüüd meelde (ka teistele), sest eesti vanarahva tarkuse järgi on ammuilma teada tõsiasi: - „mis sa topid oma nina sinna, kuhu pole tarvis ja sind pole kutsutud...?“ On ka ohumoment, et pantvangide psühhikas on toimunud muutused, kus isegi hakatakse kaasatundma oma röövijatele, vangistajatele, terroriseerijatele.
Samuti ei saa aru – mis „kangelased“ need eesti „pantvangid“ olid? Kui veel peaksid minema Kolumbiasse, Guatemalasse, Pakistani, okupeeritud Abhasiasse, Transdnestriasse või Venemaale - siis on võimalik, et nad lihtsalt lüüakse maha ja visatakse maanteekraavi...!

Kurb et nii vanad mehed on nii suured võhikud rumaluseohtude riski hinnangutes ning prognoosil, elutarkuses, politoloogias, nii oma väärikuse arendamisel kui ka kaitsmisel.
Seda Eesti riigi kulutatud raha tuleks pigem kasutada eesti noortespordi arendamiseks!
Mis on neist nüüd isiksustena järele jäänud...?

Lugupidamisega, Mati Pungas, Tallinnas, 29. juulil 2011. aastal

Loe kõiki kommentaare (1)

Arvamus