Venemaa nn presidendivalimised on läbi ja hääled loetud. Kuna Venemaa diktaatori käes on kontroll kogu riigi üle, sealhulgas siseriiklik jõuaparaat suurusega 1,4 miljonit inimest, siis oli nö tulemus ammu teada enne valimisi ning paljude jaoks seisnes nende valimiste peamine intriig selles, et mis toetusprotsent Putinile joonistatakse. Venemaalt tulnud info kohaselt oli kõigile regioonidele antud korraldus tagada nö sobivad tulemused (nii osavõtu protsendi kui nn toetuse osas) ehk siis toetus Putinile vähemalt 80%, aga nagu ikka üritati tublid olla ja lõpuks jäi nö ametlik toetuse natuke suuremaks kui 87%.

Sellega seoses räägitakse Venemaal, et tööõnnetusena jõudis toetusprotsent 88% peale, aga arv 88 on neonatside tervitus ehk siis tähestiku kaheksas täht on „H“ ja 88 vastavalt HH, mis on esitähed teatud tervitusest. Kuigi Putin on kopeerinud palju elemente natside tegevusest eelmise sajandi kolmekümnendatest aastatest, ei soovi ta siiski sellist sidet läbi valmimistulemuse ning väidetavalt seetõttu tõmmati lõpptulemuse osas natuke tagasi, et jääks ikka toetuseks 87%. Vaata siis, millega peab diktaator arvestama, kui endale toetusprotsenti nö joonistab.

Omaette koomiline oli ka see, kuidas Putini armust valimistele pääsenud ja seal 4% toetust „saanud“ teised presidendikandidaadid üles rivistati vabaõhuüritusel, mis pidi looma mingi illusiooni valikuga valimistest. Hiljem olid need nn kandidaadid Putini vastuvõtul, kus kolm kandidaati istusid valgete nägudega suure juhi ees. Putin valitseb kuni surmani ja asjad saavad seal riigis ainult halvemuse poole liikuda, selline see sõja teele läinud diktaatorite elu kord juba on.

Venemaa riiklik meedia on kogu sõja jooksul olnud oma retoorikas väga sõjakas Euroopa suhtes ning palju kordi on räägitud, kuidas nad seal edaspidi riike vallutavad ning linnasid maatasa teevad oma analooge mitteomavate relvadega. Venemaa riiklikus meedias räägitakse seda, mida lubatakse ning lääne ähvardamine oli siiani osa nende riiklikust heidutustegevusest ja kui varem see toimis, siis nüüd ollakse hämmingus. Prantsusmaa president nö hammustas nende blufi läbi ja annab sama relvaga vastu. Asi läks niikaugele, et ühes propagandistide saates ütlesid naissaatejuhil närvid üles ja ta küsis, et ehk oleks aeg see üleolev lääne riigijuhtide mõnitamine lõpetada. Tegelikkuses teavad kõik Venemaa propagandistid, et Venemaal puudub NATO vastu sõjaliselt igasugune võimalus, lisaks hävitatakse konflikti korral kiirelt Venemaa majandus, sulgedes väljapääsud nii Mustalt merelt kui Läänemerelt. Tuumasõjas aga võitjaid ei ole ning eluke on Venemaa eliidi jaoks väga armas, rääkigu nad ise sinna juurde mida iganes.

Prantsusmaa meedias joonistati ühes uudistesaates kaardile nö punane joon, millest Prantsusmaa armee ei lase Venemaa armeel edasi minna ning jooksis see mööda Dnepri jõge. Loomulikult on see Venemaa jaoks punaseks rätikuks, sest mingil kummalisel kombel peavad nad vaat et kogu Ukrainat juba enda omaks ja nüüd siis mingid prantslased ütlevad, et nö nende linnad Herson, Zaporižžja ja Dnipro on ka juba meediasõja tasemel nende haardeulatusest väljas. Kui usutavalt see siseriiklikult mõjub, kui propagandistid räägivad Odessa äravõtmisest, samas kui prantslased vastavad piltlikult, et tühja pole mõtet plõksida? Prantsuse relvatööstuse ekspordimaht kusjuures möödus eelmisel aastal Venemaa omast, nii et tegu on sõjalises mõttes igati arvestatava riigiga. Igatahes huvitavad arengud ning vandenõuteoreetikutel on mõttetööd küllalt selles osas, et mis siis Macroniga ikka nii äkki juhtus. Äkki süvariik lõi temast klooni? (sarkasm).

Olukorrast rinnetel. Kõige rohkem kõlapinda on saanud sündmused Venemaa territooriumil, kus nii Belgorodi kui Kurski oblastis on Venemaa vabatahtlike üksused sisenenud Venemaa territooriumile mitmest kohast ning nö hallis tsoonis asub kümneid ruutkilomeetreid maad. Hetkel on keeruline öelda, et kui suur osa sellest territooriumist on vabatahtlike kindla kontrolli all, aga nad on teinud videopöördumisi mitmest külast ning nende tegevuse tulemusena alustati Belgorodi linnast laste evakueerimisega.

Maapinnal ei ole Venemaa armee vabatahtlikega hakkama saanud, mistõttu on selle asemel asutud viskama suures koguses liugpomme nii Venemaa enda territooriumile kui sellega piirnevale Ukraina territooriumile. Venemaa vabatahtlike arvuks hinnatakse suurusjärgus 1000 meest, kusjuures enamus neist osales lahingutes Avdiijivka juures ning nad oskavad palju paremini sõdida kui neil vastas olevad Venemaa üksused, kus on nii lahingukogemuseta Rosgvardia liikmeid kui ajateenijaid. Hetkel Venemaa vabatahtlike tegevus jätkub ning lähiajal lõppu sellele ei paista, kuigi teoorias peaks Venemaal seal piirkonnas olema vastu panna kümneid tuhandeid sõdureid.

Ukrainas muutus rindejoon vähe, kuigi aktiivne lahingutegevus toimus mitmetes lõikudes. Venemaa kasutab aktiivselt liugpomme ning aasta algusest alates on nad neid Ukraina armee positsioonide poole teele saatnud rohkem kui 3500. Eilsest päevast on video Avdiijivkast läänes asuva Toninke küla lauspommitamisest liugpommidega ja kui see jätkub lähiajal sama intensiivselt, siis varsti pole külast mitte midagi järel ning Ukraina on sunnitud taanduma. Samamoodi tulistab Venemaa liugpommidega Tšasiv Jari ning on selge, et kui nad saavad pommitamist jätkata pikema perioodi vältel (aga vanasid lennukipomme on Venemaa ladudes väga suures koguses veel alles), siis saab Ukrainal olema keeruline oma positsioone hoida kogu rindejoone ulatuses. Hetkel mingit vasturohtu ei ole, sest ukrainlased ei julge enam Patriot õhutõrjekompleksi rindejoone lähedale tuua ning Venemaa kontrolli all oleval territooriumil ei ole suudetud siiani droonidega liugpomme viskavaid lennukeid kahjutuks muuta.

Avdiijivkast läänes üritas Venemaa edasi liikuda Berditši asulas, aga see lauprünnak lõppes nende jaoks kuulsusetult. Orlivka asula on nüüd Venemaa kontrolli all. Luganski rindel üritab Venemaa rünnata Terni suunal, aga siiani on kõik nende rünnakud tagasi löödud. Sellest lõigust on video, kus Venemaa üritab kahe soomusmasinaga ära vedada varem pihta saanud tanki Stridsvagn 122 (Leopard 2A5 moderniseeritud Rootsi analoog), aga Ukraina rallidroonid tegid sellele lõpu. Raskete lääne tankide äravedamine on samas tõsiseks probleemiks ka Ukraina armeele, sest erinevaid droone on omajagu ka Venemaa armeel ning lääne soomustehnika on nende jaoks esmaseks prioriteediks.

Bilohorivka juures on rindejoon nii kaua paigal püsinud, et Venemaa on jõudnud valmis kaevata Ukraina positsioonide poole omajagu maa-aluseid käike ning Ukraina pool on nendega hakanud võitlema käepäraste vahenditega - kui ilmub nähtavale sellise käigu mingi maa peale tehtud avaus, siis kiirelt visatakse sinna tankimiin TM-62.
Krinkis on olukord endine ehk siis ukrainlased suudavad veel enda käes territooriumi hoida, aga pikemas perspektiivis midagi head ei paista, sest logistika üle jõe on osutunud äärmiselt problemaatiliseks. Ukraina drooniüksus Madjari linnud on teinud videosid, kus nad näitavad Venemaa droonide mahavõtmist jõe kohal, aga ka nemad on sunnitud tunnistama, et kõiki Venemaa droone nad maha võtta ei suuda ning droone Venemaa armeel jagub.

Ukraina meedias ilmus pikem materjal 41. brigaadi drooniüksuse juhiga, kelle eesnimi on Serhii ja sõjaväeline hüüdnimi on Poni. Tema sõnul on viimase poole aasta jooksul sõjapidamine tänu droonidele tundmatuseni muutunud, aga nende üksusel ei ole suurimaks probleemiks mitte droonide puudus, vaid hoopis inimeste puudus, kes oskaksid nende droonidega toimetada. Serhii sõnul on nende üksuses ainult droonipiloodid, aga see võtab tugevalt maha üksuse võimalikku potentsiaali, sest nad jäävad seetõttu tihtipeale hätta tehnikaga. Ühtepidi areneb selles vallas tehnoloogia sisuliselt iga päevaga ning kõikides suundades, teisalt on tihtipeale vaja droone remontida ning seadistada.

Sergii sõnul oleks neile hädasti vaja üksusesse inseneri, mille all droonide kontekstis mõistetakse tema sõnul eeskätt raadio-elektroonikut. Üks suur probleemide allikas olevat üle Ukraina garaažides kokku pandavad rallidroonid, mida tihtipeale kohe ei saa lahingutegevuses kasutada, sest nad vajavad täiendavat häälestamist, muidu jääb nende lennuulatus väikeseks ning need droonid ei jõua lõhkeainet sihtkohta viia. Lisaks tekib pidevalt tehnilisi probleeme droonidel, mis sooritavad lahingulende (rallidroone ei kasutata iga kord kui tapjadroone), ka on vaja tegeleda nii droonidel kasutatava tarkvara kui ka sidepidamiseks kasutatavate sageduste muutmisega.

Teine temaatika on sidepidamine droonidega, kus on väga selge loogika – mida suuremat ja parema võimendusega suunaantenni saad kasutada, seda kaugemal on võimalik drooniga sidet pidada. Kui rallidroonide kasutamise algaegadel olid droonioperaatorid Sergii sõnul tihtipeale eesliinil kaevikus kohe näiteks kuulipilduja kõrval, siis häiris see väga eesliinil olevaid sõdureid, sest droonioperaatorite tegevus suurendas riski, et vastane ründaks nende positsioone. Nüüd on selles osas tehnoloogia kiirelt arenenud, signaal liigub läbi erinevate retranslaatorite, mis võimaldab tööd teha rindejoonest eemal, varjulises kohas.

Sergii sõnul oleks ideaalis vaja ka väljaõppinud elektroonik-sapööri, sest erinevate lahinguülesannete täitmiseks kasutatakse droonidel erinevat tüüpi lõhkekehasid ning lisaks on äärmiselt oluline, et see laeng ka õigel hetkel droonilt vajadusel eemalduks ning hiljem ka plahvataks. Praegu teevad seda tööd sõdurid, kes on iseõppinud ning pole saladus, et just lõhkeainetega seoses on omajagu õnnetusi juhtunud lõhkekehadega tegelemise ajal, kui nad on plahvatanud.

Sergii sõnul on kujunenud omamoodi olukord, kus ametisse ideaalselt sobivad insenerid on tihtipeale hoopis eesliinil kaevikutes, aga kuna tegemist on kogenud sõjameestega, siis ei ole nende ülemused nõus neid drooniüksusesse laskma minna, kuigi seal oleks neist sõja käiku silmas pidades võrratult rohkem kasu kui eesliinil jalaväelasena. Ka tuleks tema sõnul mobilisatsiooni osas Ukrainas selgelt kommunikeerida, et vastavate erialaliste oskustega inimesed on väga oodatud drooniüksustesse, milles nad eesliinile ei satu, lisaks on praeguses sõja faasis drooniüksuste liikmed ühed kõige hinnatumad sõjaväelased üldse.

Ukraina ajakirjanik Sergii Sternenko laadis üles video, kus näidatakse Venemaa tanki ründamist rallidrooniga, mis lennu lõppfaasis kasutab nö masinnägemist ehk droon lukustub sihtmärgile ja seda enam elektroonilise sõjapidamise vahendid ei mõjuta. Videos on näha, et drooni edastav pilt katkeb, aga droon tabab sihtmärki. Sternenko sõnul on see tarkvara välja arendatud 60. ja 63. brigaadi sõjaväelaste koostöös ning testimine käibki kohe lahinguväljal. Selline tehnoloogiline lahendus muudab küll ühelt poolt drooni kaks korda kallimaks (näiteks 500 dollarit vs 1000 dollarit), aga samas on edaspidi vaja vähem rallidroone sihtmärgi tabamiseks ning saab kasutada väiksemate oskustega droonioperaatoreid, sest drooni lennu lõppfaasis lendab droon juba ise kohale.

Aprilli algusest peaksid rindele jõudma esimesed partiid mürskudest, mis ostetakse Tšehhi presidendi initsiatiivil ning 300000 mürsu osas olevat tehingud nö lukus ning kaup teel. Jää on vaikselt hakanud liikuma ka USA-s, kus vabariiklaste esialgse kompromissvariandi kohaselt relvastuse ostmiseks USAst ettenähtud abi jääks sellisel kujul alles, küll aga vormistataks 12 miljardit dollarit, mis oleks pidanud minema Ukrainasse, tähtajatuks protsendita laenuks.

Nafta rafineerimise tehaseid pole Venemaal paar päeva droonidega rünnatud, täna liikusid Ukraina droonid Engelsi lennuvälja suunas, kus asuvad Venemaa armee strateegilised pommitajad, aga hetkel täpsem info droonide rünnaku tulemusest puudub.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING