Ukraina president Zelenskiy inspekteerimas armee relvastust. Foto: Ukraina presidendi kantselei.
Iraan aga ründas Israeli nii droonide, tiibrakettide kui ballistiliste rakettidega, mida oli Israeli armee andmetel kokku 331. See rünnak testis nii Israeli kui tema liitlaste õhukaitsevõimekust kui ka Iraani relvatööstuse toodangu võimekust vastase sihtmärke tabada. Kuna USA-le oli rünnak teada, siis olid nad valmis ning nende suur panus oli droonide mahavõtmisse enne Israeli ning praegu teadaoleva info kohaselt võtsid nad maha 80 Iraani drooni. Jordaania avas oma õhuruumi Israeli sõjalennukitele, et need saaksid seal sihtmärke maha võtta.
Viimases laines lasi Iraan välja kokku 110 ballistilist raketti ning kui nii 185 drooni kui 36 tiibraketti võeti kõik sajaprotsendiliselt maha, siis ballistiliste rakettide osas tabas Israeli 7 raketti. Hetkel tabamuste kohta täpsemat infot pole, aga esialgsetel andmetel tabas enamus neist sõjaväelennuvälja territooriumi, kuskohast varem olid kõik lennukid õhku tõusnud.
Võib küsida, et kuidas on see rünnak seotud Ukrainaga. Päris mitmel moel. Venemaa meedias rõõmustati rünnaku toimumise üle ning oli mitmeid arvamusi, mille kohaselt selles rünnakus oli mitu positiivset aspekti Venemaa jaoks:
1. Suures õhukaitsekomplekside ja -laskemoona puuduses oleva Ukraina jaoks jätkub Venemaa analüütikute arvates tulevikus veelgi vähem õhukaitsevahendeid, sest nii USA kui teised Israeli liitlased peavad olema valmis Iraani uuteks võimalikeks rünnakuteks ning seetõttu ei saa nad õhukaitsevahendeid täiendavalt Ukrainale anda.
2. Rünnakute tõttu liiguvad maailma meedia pilgud Ukraina pealt ära Iraani peale ning sellises olukorras olevat lootus, et Ukraina võib vähem abi saada.
3. Kui Israel peaks vastu ründama ja käivituks suurem kriis piirkonnas, siis tõuseksid toornafta maailmaturu hinnad, mis võimaldaks Venemaal saada täiendavat tulu ja see aitaks paremini sõda edasi pidada.
Ometi ei ole kõik nii must-valgelt positiivne ka Venemaa jaoks. Mitmete analüütikute arvates piirab kujunenud olukord Iraani võimekust Venemaad aidata nii droonide kui ka rakettidega. Ka võib see Iraani rünnak muuta olukorda USA kongressis, kus siiani on spiiker Johnson torpedeerinud pikkade kuude jooksul seaduseelnõu hääletusele panekut, mis puudutab nii Ukrainale, Israelile kui Taivanile antavat sõjalist abi. Johnsoni tegevusetus kajastub presidendikandidaatide reitingutes, kus Biden on vahepealse mahajäämuse tasa teinud ning nüüd peaks juba Trumpi huvides olema mingil kujul anda rohelise tee Ukraina abistamiseks. See nädal peaks selles osas omajagu uudiseid tooma.
Teisalt annaks see rünnak päris hea ülevaate Iraani õhutõrjevõimekusest, aga hetkel pole see teema. Nafta maailmaturu hind on igatahes täna olnud langustrendis ning kui pinged seal piirkonnas leevenevad, võib hind veelgi langeda, kukkumisruumi pidavat olema omajagu.
Olukord rinnetel. Nädalavahetusel jätkas Venemaa rünnakuid pea kogu rindejoone ulatuses, aga kõige aktiivsem lahingutegevus oli Bahmutist lääne pool, kus Venemaa jõudis Tšasiv Jari idapoolse „Kanali“ mikrorajooni piiri lähedale mitmest kohast. Seal lõigus toimunud lahingutega seoses ilmus palju kõlapinda leidnud materjal Ukrainska Pravdas, mis heitis valgust Ukraina positsioonide kaotusele seal rindelõigus. Ukraina poole pealt on seal kaitses 67. brigaad, mille õiguslik staatus oli sõja ajal päris pikalt üldisest mustrist erinev.
Nimelt olid 2014. aastast alanud sõjategevuses tähtis roll Ukraina vabatahtlikest moodustatud üksustel ning üks selline oli Vabatahtlik Ukraina Korpus „Pravõi sektor“. Sõja alguses läks see korpus Ukraina armee koosseisu, aga eelmisel aastal jagunes kaheks – osad läksid erioperatsioonide üksusesse, aga teistest moodusutati 67. mehhaniseeritud brigaad. Selle aasta veebruaris läks osa pataljonist „Da Vinci hundid“ üle 59. brigaadi ja see pataljon sai kuulsaks sellega, et neid saadeti eelmise aasta alguse Bahmuti lahingute ajal kõige raskematesse rindelõikudesse.
Väljaande info kohaselt säilitas 67. brigaad Zalužnõi ajal omamoodi autonoomia ehk siis brigaadis olid komandörideks kogenud sõjamehed, kellel samas puudus armees sellisel kohal tegutsemiseks vajalik auaste. Sõrski ei olnud nõus sellise olukorra jätkumisega ning tahtis komandörideks panna ohvitsere väljastpoolt brigaadi. Juba see tekitas pingeid. Veelgi lisas pingeid uus mobilisatsiooniseadus, mille järgi pikalt sõjas olnud sõjaväelastele ei ole ette nähtud võimalust sõjaväest lahkumiseks. Ukraina sõjaväelaste sõnul ei asendavat nende jaoks eesliinil olemise eest pakutav võimalik lisaraha võimalust olla oma pere ja lähedastega. Väga paljude sõjaväelaste jaoks sobiks ka pikem puhkus, aga ka see pole hetkel teemaks.
Sõrski oli seetõttu sõitnud kohapeale ning tema korralduste kohaselt viidi seni 67. brigaadi selgroo moodustanud kogenud sõjamehed laiali teistesse üksustesse. Kõik see toimub Ukraina jaoks äärmiselt keerulisel ajahetkel on ning on kahetsusväärne, aga nii need asjad seal hetkel on. Seal rindelõigus on Ukrainal ees keeruline nädal.
Avdiijivkast lääne pool on Venemaa liikumas Ukraina kaitseliinideni, mis põhjast-lõuna suunas on joonel Otšeretine – Novobahmutka – Berditši – Semenivka – Umanske – Jasnobrodivka – Netailove. Nädalavahetusel oli Venemaa edenemine kõige märgatavam Novobahmutka suunal.
Luganski oblastis asuv Bilohorivka on kuuldavasti saanud oma nime suure aheraine mäe järgi, mis on valget värvi. Kuna seda mäge on aja jooksul nö kasvatatud, siis on seal poole mäe peal astang, mida mööda said veoautod sõita ning Venemaa armee üksused korraldasid nädalavahetusel tormijookse, et selles suunas edeneda. Loomulikult kandsid nad sealjuures väga suuri kaotusi, aga hetkel pidavat nad aheraine mäe juures ühes kohas olema astanguni jõudnud ning üritavad sealt edasi tungida, aga siiani on Ukraina üksuste kaitse pidanud.
Mujal rindelõikude rindejoon arvestataval määral muutunud ei ole ning Ukraina korraldab pidevalt vasturünnakuid. Kui Ukraina poolelt tuleb infot, et laskemoona napib, siis Venemaa poolelt kurdetakse, et laskemoona olevat Ukrainal omajagu ning nad suudavad sellega ka täpselt lasta.
Z-kanal „Pozõvnõi – „Ossetin““ kirjutas alkoholiprobleemidest Hersoni rindel, kus sõduriteni jõudvat suurtes kogustes nii legaalset kui mittelegaalset alkoholi (selle all ta peab silmas arvatavasti samagonni). Z-kanal kirjutas, et nii moraalselt kui füüsiliselt väsinud sõdurite soov alkoholi tarbida on mõistetav, aga kui seda liiga palju teha, siis kannatavat võitlusvõime. Siin võiksid ukrainlased ulatada abikäe ja saata näiteks suurte õhupallidega vaenlasele veel lisaks alkoholi, las joovad.
Droonidest ilmus pikema materjal The Washington Postis ning päris palju artiklis kajastatud aspekte olen ise ka varem välja toonud. Oleksandr Nastenko, 92. brigaadi drooniüksuse 9.2 komandöri sõnul on droonid toonud sõjapidamisse olulised muutused, mitmetes rindelõikudes on nn hall tsoon muutunud surmatsooniks, sest mõlemalt poolt on palju droone õhus ning kui sind droonide poolt avastatakse, siis väga suure tõenäosusega järgneb rünnak. Sellises olukorral on sõduritel ülimalt keeruline märkamatuks jääda, eriti kui vastane kasutab öösel soojuskaameraga varustatud droone. Nastenko sõnul on just droonid aidanud Ukrainal kaitses nii hästi vastu pidada vastase vastu, kellel on hetkel rohkem nii tehnikat kui elavjõudu.
Andrew Coté, Seattles asuva droonidega tegeleva ettevõtte BRINC Drones esindaja sõnul on droonid muutnud sõda kujul, mida võivat võrrelda tankide lisandumisega I maailmasõjas. Droonid aitavad küll Ukrainal sõjas kaitset hoida, aga Coté sõnul kasutab Venemaa armee nüüd samasid võtteid ning tänase päeva reaalsuses saaks ka Ukrainal olema äärmiselt keerukas suuremale vastupealetungile minna.
Ukraina idaosas tegutseva droonioperaatori, hüüdnimega „Stanislav“, sõnul olevat õhus olevate droonide rohkus tekitanud olukorra, kus on väga raske vahet teha enda ja vastase luuredroonidel, sest mõlemad pooled kasutavad tihtipeale samasid Hiina päritolu droone. Kui tema sõnul on kümnekilomeetrisel rindelõigul õhus 100 drooni ja kui lühikesel lõigul on kümme sarnast drooni, siis olevat väga keeruline aru saada, et missugune on oma ja missugune võõras. Stanislavi sõnul arendavad mõlemad pooled elektroonilise sõjapidamise vahendeid, aga tehnoloogiliselt olevat väga keeruline luua jämmereid, mis summutaksid hästi kõiki sagedusi ning lisaks peab arvestama, et jämmer ei tee vahet omal ja võõral droonil.
Mõlemad pooled teavad, et uue aja sõjas on droonioperaatorid prioriteetne sihtmärk ja nii üritavat Venemaa Ukraina droonioperaatorite tugipunkte rünnata isegi 1500 kilogrammiste liugpommidega. Üliselt üritatakse kõige paremad droonioperaatorid peita võimalikult sügavale maa alla, sest nende oskuste taseme puhul tuuakse paralleele parimate vormel-1 pilootidega. Riskide vähendamiseks kasutavad mõlemad pooled nüüd võtet, kus droonile ei panda laskemoona operaatorite läheduses, seetõttu ei ole visuaalselt võimalik avastada droonidelt operaatorite peidukohti.
Lõpulõik tuleb Venemaa poliitikult Dmitri Rogožinilt: „Vaikne Ukraina öö, aga must taevas sumiseb Ukraina droonidest. Droonid lendavad tervete eskadrillidena ja nende hulgas „Baba Jagaa“ suured droonid, millest igaühel on kuus lõhkekeha. Baba Jagaa kõrval on rallidroonid, mis ei ole kamikadzed, vaid nad pikeerivad sihtmärgi suunas, viskavad lõhkekeha ja lendavad minema. Baba-Jagaa lendab kiirusega 60 kilomeetrit tunnis, aga rallidroonid on kiired ja osavad. Kogu mängu aga juhivad DJI luuredroonid, mis annavad infot sihtmärkide kohta.“
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.