Rahvusvahelises meedias sai viimastel päevadel kõige enam kajastust terrorirünnak Moskva lähedal Crocus City Hall’is, kus enne kontserti tulid kohale terroristid, kes korraldasid veresauna, panid kontserdisaali põlema ja lahkusid autoga, millega nad ka tulid (valge Renault sõiduauto).

Venemaad tabas šokk, sest Putin oli pidevalt rääkinud, et sisejulgeoleku tagamiseks tuleb sinna valdkonda suunata järjest rohkem rahalisi vahendeid ning meedias oli loodud turvalisuse foon, et suured terrorirünnakud toimuvad roiskuvas läänes, Venemaal neid enam ei juhtuvat (viimasest suuremast rünnakust oli möödunud juba rohkem kui 20 aastat). Šokki võimendas teadmine, et USA eriteenistused olid hoiatanud korduvalt Venemaa eriteenistusi ja teinud ka meedias avalikke pöördumisi välismaalaste poole seoses suure terroriohuga, et nad ei osaleks avalikel üritustel, eriti kontsertidel, mille peale Putin oma kõnes naeruvääristas USA luureinfot.

Ometi rünnak toimus ning mida rohkem detaile selgub, seda piinlikumaks asi kisub nii Venemaa eriteenistuste kui ka presidendi jaoks. Tänaseks on selgunud, et hoone ühes tiivas asus politseijaoskond, kus olid kohal politseinikud ning seal olid ka relvakapid, nii et oleks olnud võimalik käsirelvad võtta ja vähemalt üritada püstolitega vastu hakata, aga väidetavalt olid politseinikud esimeste hulgas, kes hoonest paanikas põgenesid.

Turvateenistusel relvi polnud. Kokku kestis terroristidel operatsioon 18 minutit, nad tegutsesid professionaalselt ning ilmselgelt plaani järgi, mille oli koostanud oma ala eksperdid, kui nii võib öelda. Eriüksuslased saabusid tükk aega peale kurjategijate lahkumist. Kurjategijad said rahulikult linnast välja sõita ning suundusid Valgevene piiri poole. Peale nende auto peatamist teatas Valgevene ametiisik, et tänu nende heale tööle ei saanud kurjategijad Valgevenesse minna.

Putin vaikis 20 tundi ja mitmete ekspertide sõnul oli põhipõhjus võimetuses siduda rünnakut Ukrainaga. USA oli hoiatanud, et rünnakut plaanib üks ISIS-e rakuke, ründajad osutusid rahvuselt tadžikkideks, ISIS-e rühmitus võttis vastutuse, demonstreerides selle kinnituseks videot, mis oli salvestatud ühe ründaja küljes oleva kaameraga. Ukrainal puudus igasugune motiiv sellise rünnaku läbiviimiseks või toetamiseks, sest sõja vaates see ainult kahjustaks nende positsiooni.

Lõpuks tuli Putini kõnes hädine jutt mingist aknast Ukraina piiril, mille läbi väidetavalt olevat kurjategijatel põgenemistee, aga see on nii hapu jutt, et seda ei võeta Venemaal ülemäära tõsiselt. Tegelikkus oli tegemist lihtsalt Venemaa eriteenistuse läbikukkumisega ning mis veel hullem – avalikkus sai teada, et jutud võimsatest sisejulgeoleku struktuuridest jutud ainult ongi, samasugune muinasjutt nagu ka jutud analooge mitteomavatest relvadest enne sõda.

Minul oli huvitav jälgida peataolekut Venemaa propagandistide hulgas, sest Putin vaikis ning arvatavasti ei olnud Kremlist tulnud suuniseid, kuidas rünnakut kajastada, mistõttu asusid osad propagandistid improviseerima ning selgelt eristusid Margarita Simonjan ja Tina Kandelaki, kes asusid rünnaku kontekstis läänt süüdistama ning loomulikult prooviti ka rünnakut Ukrainaga seostada. Kandelaki sõnul olevat nn kollektiivne lääs Venemaad hinges kogu aeg vihanud ning Ukraina toetamine sõjas olevat selle tunnuseks ning segasevõitu emotsioonipurskest võib välja lugeda, et nüüd peaks Venemaa veelgi aktiivsemalt sõdima hakkama.

Venemaa ühiskonnas aga liikus vihkamise vektor propagandistide ponnistustest hoolimata hoopis tadžikkide ja ka laiemalt Kesk-Aasiast Venemaale tööle ja elama tulnud inimeste suunas. See teema on laiem ja proovin teemat laiendada järgmistes ülevaadetes, aga lühidalt võib öelda, et rahvuste vahelised pinged on viimaste aastate jooksul Moskvas järjest süvenenud, sest väidetavalt elab Moskvas juba rohkem kui miljon moslemit ning nende arv on kasvutrendis. Teatud piirkondades on venelased juba vähemuses ning tänavatel ahistavad neid sisserännanute kambad.

See rünnak pani lihtsalt pikalt vindunud viha plahvatama, aga ega häid lahendusi ei ole, sest Moskvas on lihtsama töö tegemiseks töökätest puudus ning venelased ise enam paljusid töid teha ei taha. Selles valguses on mõistatavam ka propagandistide püüd viha kuskil kaugel asuva Ukraina suunas sihtida, aga see plaan neil ebaõnnestus.

Emotsioonid keesid ka sõjatsoonis, sest lepingutega on Kesk-Aasiast pärit sõdureid Venemaa poolel sõdimas tuhandeid. Pikemalt kirjutas olukorrast Venemaa sõjaväelane, kes z-blogis kasutab varjunime Polkovnik Šuvalov, kusjuures autoril on keeruline uskuda, et nii professionaalselt viisid rünnaku läbi need õnnetud tegelased, keda meedias näidatakse. Z-blogija sõnul on Kesk-Aasiast pärit sõdurid (ta kasutab tekstis halvustavaid väljendeid, kes on okupatsiooniarmees olnud, aimavad, milliseid) Venemaa armee jaoks katastroof, sest need ei olevat mingid kukupaid, kes vastu vaidlemata korraldusi täidavad, kaugel sellest. Kui neid on vähe, siis veel läbi häda midagi teevad (näiteks kaevavad kaitsepositsioone), aga kui neid on palju koos, siis polevat harvad juhtumid, kus ohvitseride korraldused saadetakse kollektiivselt pikalt. Ja pole vist liigne lisada, et z-blogija sõnul lahingutes nendest enamusel juhtudel mingit kasu ei ole, ainult suur peavalu.

Z-kanali „DVD za tšestnost i spravedlivost“ andmetel tekkisid peale rünnakut ka Hersoni rindel venelastest õigeusklike ja teistest rahvustest moslemite vahel tõsised kokkupõrked ning asi läks nii kaugele, et osadelt moslemitelt võeti mingiks ajaks relvad käest ära. Z-blogijate sõnul osalevad küll nii õigeusklikud kui moslemid sõjas Venemaa poolel, aga mingist sõprusest omavahel pole juttugi ning tajutavad varjatud pinged on nende gruppide vahel olnud sisuliselt kogu aeg ning viimasel ajal on need ainult süvenenud.

Ukraina korraldas nädalavahetusel väga eduka raketirünnaku Krimmis. Ukraina demonstreeris, et neil on piisavalt sõjalennukeid, korraldamaks massiivset rünnakut tiibrakettidega. Erinevad allikad nimetavad erinevaid arve, nii olen lugenud, et Ukraina tulistas välja suurusjärgus 30 tiibraketti, millest pooled tabasid. Venemaa veebiväljaande Astra andmetel tabas Sevastoopolit vähemalt seitse tiibraketti, aga tabamusi oli ka mujal Krimmis. See on Venemaa õhukaitse jaoks täielik läbikukkumine, sest teoorias peaks olema Krimmi õhuruum üks kõige kaitstumaid kohti üldse maailmas, vähemalt on Venemaa riiklik meedias seda sellisel kujul presenteerinud.

Tabamuste osas on esimesed satelliidifotod, mille järgi Venemaa armee sidekeskus sai täpse tabamuse, juhtimispunkti hävitamist tunnistavad ka Venemaa z-blogijad. Rohkem ebaselgust on laevade tabamise ümber, kus alguses oli jutt kahest suurest dessantlaevast Jamal ja Azov. Satelliidifotode järgi Jamal siiski pihta ei saanud ning Ukraina poolelt tuli täpsustus, et sihiti hoopis laevaremonditehast, mille lähedal Jamal asus (mis on kuuldavasti remondis aastast 2017 ja pole vist niigi hetkel liikumisvõimeline). Küll olevat ühe tabamuse saanud Azov ning hiljem lisandus info, et vähemalt ühe tabamuse (osadel andmetel ka kaks) sai luurelaev Ivan Hurz, mis on Venemaa armee üks uuemaid laevu (laeva pikkus 95 meetrit, armee koosseisus aastast 2018). 2023. aasta mais ründasid kolm Ukraina meredrooni sama luurelaeva Türgi ranniku lähedal ning väidetavalt oli üks meredroon isegi laevale väiksemaid kahjustusi suutnud teha, aga need parandati. Nüüd siis loodetavasti nii kergelt laev enam ei pääsenud.

Olukorrast rinnetel. Erinevalt Krimmist, Ukraina armeel midagi rõõmustavat ette näidata ei ole ning nad on olnud nädalavahetusel sunnitud taanduma päris mitmes lõigus. Kõige keerulisem olukord on Ukraina armee jaoks Donbassis, Bahmutist lääne pool, Tšasiv Jari juures, kus Venemaa armee suutis edasi liikuda lõigul Bogdanivka ja Ivanivka vahel. Ivaniskest põhja pool kaotas Ukraina mitmed olulised kaitsepositsioonid kõrgendikul ning nüüd on Venemaa armee positsioonidest Tšasiv Jarini alla kilomeetri maad. Venemaa kasutab palju liugpomme ning seetõttu on Tšasiv Jarist välja viidud nii sõjaväehaigla kui sõjaväelaste ööbimispunktid, lisaks on pommirünnakutes tõsiselt kahjustada saanud teed, mis viivad Tšasiv Jarist välja. Ukraina armee sõdurite sõnul on rindejoonele vistavad 1500 kilogrammised liugpommid (lõhkeainet 600 kilogrammi) tõeline õudus, samas hetkel Ukraina armeel igasugune vasturohi nende vastu puudub.

Venemaa edenes ka lõuna pool, kus enda kontrolli alla saadi idapoolne osa Novomihhailivka asulast. Avdiijivkast lääne pool lahkusid Ukraina väed Toninke külast, Venemaa suutis natuke edeneda Luganski oblastis Kreminnast edelas. Väike edenemine oli Venemaal lõunarindel Staromaiorske suunal. Robotõne ja Krinki juures Venemaa suuremaid rünnakuid ei korraldanud ning kuuldavasti ootavad nad kuu lõpus rotatsiooni, peale mida uuesti suuremate jõududega üritada rünnakule minna.

Viimaste nädalate tehnika kaotusi analüüsivad eksperdid on toonud välja huvitava tendentsi, mille järgi on Venemaa armeel järsult kasvanud suhtarvuna jalaväe lahingumasinate (seal arvestuses on ka soomustransportöörid) kaotus võrreldes tankidega. Richard Verekeri andmetele oli see suhtarv sõja alguses 1:1,87 (tankid vs jalaväe lahingumasinad), aga nüüd on see suhtarv tõusnud 1:4-le ja jätkub kiiret kasvu. Sõjalise eksperdi Igil Levini sõnul olevat põhipõhjus Venemaa rünnakutaktika muutuses, millega seoses kasutatakse mõistet „banzai-rünnakud“, mis said laiemalt tuntuks II maailmasõja kontekstis ja tegemist oli sisuliselt Jaapani armee jalaväelaste enesetapurünnakutega. Ukrainas toimuvas sõjas tähendab see soomusmasinaga sõitmist vastase positsioonide vahetusse lähedusse ning kui jalaväelased on soomusmasinast väljunud, üritab see kiirelt minema sõita.

Selliseid jalaväelasi kutsuvad Venemaa sõjaväelased ise „adnarazovõje“ ehk siis tõlkes „ühekordsed“, mis viitab selgelt sellele, et neid rünnakule saates juba arvestatakse nende surmaga. Üldjuhul on tegemist vähese väljaõppega sõduritega, keda Venemaa armee ohvitseridel ei ole kahju kaotada. Samas on droonide ajastul neid sõdureid vedavad masinad rallidroonide jaoks heaks sihtmärgiks ning neid muudetakse suures koguses kahjutuks, nii oli viimase kolme päeva arvestuses Venemaa kaotused tehnikas 177 ühikut ja Ukrainal 36 (nende kohta on olemas videomaterjal).

Eelmisel nädalal põhjustas palju kõneainet Financial Times’is avaldatud artikkel, mille järgi olevat USA soovitanud Ukrainal rohkem mitte rünnata Venemaa nafta rafineerimise tehaseid. Ukraina ründas laupäeval edukalt Samaara oblastis Kuibõševski naftatöötlemise ettevõtte rafineerimistormi ning tänase info kohaselt on ettevõtte töö peatunud ehk siis kolmest küllaltki lähestikku asuvast tehasest on kaks droonirünnakute tõttu tootmise peatanud. Pole paha, ehk saadakse kolmandaga ka ühele poole.

Ukraina kasutab nendes rünnakutes drooni „Ljutõi“, millel on tiibade kogulaius kuus meetrit ning suudab droon kanda 50 kilogrammi lõhkeainet. Kuigi kaardi peal on naftatöötlemistehaseni natuke vähem kui 1000 kilomeetrit, siis teemaga kursis olevat inimeste sõnul peavad droonid liikuma tehasteni trajektoori mööda, mis lisavad droonidele täiendavalt sadasid lennukilomeetreid. Need droonid on kallid ning väidetavalt võib maksumus ulatuda 100000 dollarini, aga kui nad oma töö ära teevad, siis on kõik hästi. Mitmed analüütikud on analüüsinud videosid, kus on näha nende droonide lennutrajektoori järsk muutus enne naftatöötlemise ettevõtete ründamist ning nad ei välista, et lennu lõppfaasis võtab droon juhtimise üle.

Droonid ründasid Rostovi oblastis asuvat Novotšerkasski hüdroelektrijaama ning kuuldavasti on rivist väljas kaks energiaplokki viiest. Ukraina näitas, et suudab Venemaa rünnakutele samaga vastata, samas Venemaal õhukaitsekomplekse lihtsalt kõikjale ei jagu ning kuuldavasti olevat tegemist järjest süveneva probleemiga.

Ukrainlased on leidlikud. Kui meie teame ütlust, et häda ajab härja kaevu, siis Ukrainas ajab häda ukrainlasi droone ehitama. Defence Expressi andmetel olevat Venemaa sõjaväelased hakanud kurtma, et ukrainlased on hakanud neid ründama droonidega, mille ehitamiseks on kasutatud väga lihtsaid vahendeid. Venemaa poolsest tõendusmaterjalist nähtub, et drooni ehitamisel on kasutatud vineeri, plastikust veetoru, plastikut. Kõige kallimad osad droonist on mootor ja juhtimisplokk, kõik muud komponendid on väidetavalt võimalik kokku osta ehituskauplustest. Lendab selline droon tänu 5-liitrisele paagile kümnete kilomeetrite kaugusele ning on osutunud vägagi efektiivseks. Droonide loojad kommenteerisid ise, et iga loll oskab kallilt relvi ehitada, aga väga keeruline on seda teha odavalt. Nemad suudavad.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING