Suur-Eesti kirjanikud lahkuvad Eesti Elu (3)
Arvamus | 25 Jul 2015  | EL (Estonian Life)Eesti Elu

Sirje Kiin
Kus on tänane Suur-Eesti? Suur-Eesti ja Väike-Eesti mõisted võttis mullu kasutusele keeleteadlane Martin Ehala, kes tõlgendas neid lootusrikkas võtmes. „Eestluse tulevik ei sõltu mitte üksnes demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, kuidas me eestluse olemust mõistame./---/ Väike-Eesti kõrval on olemas ka Suur-Eesti. Paraku on Suur-Eesti Väike-Eesti soovimatu laps, mida enamasti ignoreeritakse. Kuid sedavõrd kuidas Suur-Eesti kasvab, ei saa tema olemasolu enam eitada. Tuleb otsustada, mida temaga teha – kas anda ära või võtta omaks ja armastada. Kui otsustame Suur-Eesti omaks võtta, näeb tulevik välja mõnevõrra helgem.“ (Postimees, 14.03.2014)

Kui peame Eestiks ainult Eestis elavat ja toimivat eestlust (Väike-Eesti), siis see Eesti (rahvaarv, sündivus jm) tõesti kahjuks kahaneb, aga kui peame Eestiks üle ilma elavat eestlust (Suur-Eesti), siis see kasvab jõudsalt: kasvanud on nii eesti keele kõnelejate arv (ulatus mullu 1,3 miljonini) kui ka ülikoolide ja kohtade hulk, kus eesti keelt õpetatakse: välismaal on praegu 63 eesti keele õpetuskohta 3228 õpilasega (2013/2014), kaks aastat tagasi oli õpilaste arv ligi poole väiksem – 1700.

Ma ei vastandaks Suur-Eestit ja Väike-Eestit teineteisele, nagu tihti tehakse. Arvan, et avatud ja intensiivse kultuurieluga Väike-Eesti sisaldub tegelikult Suur-Eestis, ühes üleilmses kultuuriruumis, mille tihedaks tuumaks on Kodu-Eesti, aga mille kiired, sidemed ja NB! vastastikused mõjud ulatuvad üle kogu maailma kõikjale, kus elab eestlasi ja teisi eesti keelt kõnelevaid, Eestiga majanduslikke või kultuurilisi sidemeid arendavaid ja/või hoidvaid inimesi. Me kõik elame Suur-Eestis, kes me armastame Eestit.

Tänavu suvel lahkusid meie hulgast kaks Suur-Eesti silmapaistvat ja legendaarset kirjanikku. Juunis suri Kanadas Toronto lähistel Hundikuru maakodus Arved Viirlaid (11.04.1922 - 21.06. 2015) ja juulis suri Torontos luuletaja Urve Karuks (18.01.1936 -18.07.2015). Mõlema legendi lahkumine pani mõtlema ikka veel tajutavale tähenduslikule lõhele, mis valitseb meie kultuuris ligi pool sajandit kehtinud raudse eesriide tõttu, aga mis mõjutab ikka veel, 25 aastat pärast vabaduse naasmist, meie väärtushinnanguid ja suhtumisi.

Arved Viirlaid on avaldanud 10 romaani, 2 proosakogu, 8 luulekogu, neist viimane ingliskeelne. Ta on üks meie tõlgitumaid pagulasest proosakirjanikke, tuntuim romaan „Ristideta hauad” on tõlgitud kaheksasse keelde (hiina, hispaania, inglise, leedu, läti, prantsuse, rootsi, soome). Soome keeles on Ristideta hauad ilmunud koguni neljas trükis. Aga kui hästi tunneme tema teisi romaane ja kui paljud meist tunnevad Viirlaidu kui luuletajat? Teda on tunnustatud neljal korral paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga, kuid mitte kordagi mitte ühegi Eestis välja antud kirjandusauhinnaga. 1997. aastal autasustati teda Riigivapi III klassi teenetemärgiga, kuid sellest kirjanik loobus. Kas teame, miks ta loobus? Hiljuti kirjutas mulle üks Kodu-Eestis elav kirjanik, et tema pruut mäletab lapsepõlvest, et laenasin talle sügaval nõukogude ajal lugeda karmilt keelatud romaani Ristideta hauad. Eks me saime ühel või teisel viisil poliitiliselt karistatud keelatud kirjanduse levitamise eest, aga tegime seda ikkagi. Usaldasime üksteist, lugesime salaja ja hindasime kõrgelt. Aga miks ei väljendanud me seda austust autorile tema eluajal? Miks pole meil Arved Viirlaiu värvikat ja põnevat, lausa filmilikku spioonimärulit meenutavat elulugu? Pole ühtki ülevaatlikku uurimust ega artiklit tema elust ja loomingust. Isegi Kirjanike Liidu nekroloogis (Sirp 3.07.2015) oldi sunnitud tunnistama, et Nõukogude Eestis kõige keelatumaks tembeldatud pagulaskirjaniku vastane eelhoiak „tundub immitsenuvat uuemasse aega“.

Veel kurvem on lugu luuletaja Urve Karuksi luule vastuvõtuga Kodu-Eestis. Ta avaldas kaks luulekogu Kanadas: Savi 1968 ja Kodakondur 1976. Ainus Eestis ilmunud raamat on üks õhuke, kehval paberil, narmendava kaanega valikkogu Laotusse lendama laukast (1992). Ta on saanud mitu pagulaste või välismaalaste poolt välja antud kirjandusauhinda: Kanada Eestlaste Kirjandusauhind (1969), Kanada Eesti Kunstide Keskuse Kultuurifondi auhind (1979) ja 1994. a. ilmunud luuleantoloogias „The Space Between“ The National Library of Poetry Editors Choice auhind luuletuse „Phoenix“ eest. Aga Kodu-Eestis? Ei midagi, ei auhindu, ei ülevaatlikke artikleid. Ometi oli imeilusa, originaalse ja keelerikka luule looja Eesti kultuuriringkondades hästi tuntud omainimene, kes alustas vaprust nõudvaid kultuuriretki Eestisse juba 1970. aastatel, lõi tihedad sidemed Betti Alveri, Jaan Krossi ja Ellen Niidu, Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härmi, Jaan Kaplinski, Juhan Viidingu jt., pidas oma luules nendega dialoogi ja mõjutas omakorda Kodu-Eesti kirjanikke ja lugejaid.
Tiit Pruuli kirjutas hiljuti Palgeraamatus, et kunagi noore poisina kirjutas ta (keelatud!) Manast ümber Urve Karuksi luuletusi ja armus tema pilti: „Nii ilus. Nii kauge. Nii vaba“ (19.07.2015). Suur-Eesti keeleteadlane Ilse Lehiste kirjutas „Kodakonduri“ arvustuses Urve Karuksi luule kohta, et see „kuulub kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse.“ Tõsiasi, mis on seda hämmastavam, et autor oli sunnitud lapsena Eestist põgenema, pidi alustama kooliteed Saksamaa põgenikelaagrites ning sai kõrghariduse Kanadas inglise keeles. Ometi suutis ta eeskätt lugemuse kaudu niivõrd sisse elada eesti rahvaluulesse ja rahvalikku keelde, et tema luule on tulvil üllatavaid keeleleide ja kujundimänge:
EGAS ME PÄRISELT KAO JU
Mõtted runoks kasetohul
silmad vikerjaks valguseks
kõrvad silpideks kuk-ku kuk-ku
sõrmed sibavad sipelgaiks
veri ringleb pohlades
keel meeks ära kodutarru
- kogujad sõnumiks tantsivad[/i]

Võtkem Suur-Eesti kirjanike sõnumid viimaks vastu. Oleme neile tänu ja tunnustuse võlgu.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
arvamus30 Jul 2015 15:51
Mind huvitab rohkem kommentaaride (ja artiklite) sisu kui autori nimi.
arno26 Jul 2015 12:33
Ma pean Sirje Kiini eestlusest väga lugu ja ometi ei saa ma nõustuda kõigi tema poolt väljendatud arvamustega. Kui seda peate Teie või teietaolised rämpsuks siis olgu Teile teada, et ma pole kirjutanud ainsatki kommentari ANONÜÜMSENA vaid alati lisanud oma nime ja mailiaadressi. Seepärast tahaksin lugeda - MIDA peate Teie konkreetselt alatuks rämpsuks ... et saaksin oma seisukohti kaitsta.
Tarvo Toomes26 Jul 2015 09:21
On väga kosutav lugeda Sirje Kiini positiivseid ja realistlikke artikleid Eesti ja eesti rahva olukorra ja tuleviku kohta. Eriti rôômustav on neid lugeda selle negatiivse rämpsu taustal mida anonüümsed pôôsa tagant haukujad argpüksidena pakuvad!

Loe kõiki kommentaare (3)

Arvamus