Veel 200 aastat tagasi olid kõik saunad Eestis suitsusaunad. Kõige kauem püsis suitsusaunatraditsioon Lõuna-Eestis ja saartel, kuid pärast II maailmasõda inimeste elukorralduses toimunud muutustega hakkas suitsusaunatraditsioon hääbuma. Nüüd teeb see läbi teatud revival´it Lõuna-Eestis, olles teadlik valik regionaalse kultuurilise identiteedi manifesteerimisel kohalike traditsioonide kaudu. Mõistagi on taaselustatud traditsioonides jälgi vanadest uskumustest, kui ka enam ei mäletata, mis mingi kombe taga on olnud. Eriti tuntakse sauna hingestatust just vanemate suisusaunade puhul.
Vanadel eestlastel oli kaks püha kohta – hiis ja saun. Kristluse tulekuga lisandus kolmas, kirik, mis taotles kahe esimese pühaduse kultuuri vähendamist – see õnnestus hiie puhul arusaadavalt paremini kui sauna. Oli ju saun inimese eluga seotud sünnist surmani. Saunas sünnitati, saunas viheldi tüdrukud mehele, saunas käidi pulma ajal, sauna viidi põdejad ja surijad, saunas toimus kadunukese viimane pesemine. Saunas käidi jaaniks ja jõuluks, suitsutati liha ja elati. Saunapäevaks oli laupäev, tervistavat sauna tehti neljapäeval.
Saun oli piir kahe maailma vahel, seda külastasid paljud üleloomulikud olendid, kes samuti leili võtsid, vihtlesid ja pesid. Enne pühapäevast kirikuskäiku tuli laupäevane saun, mis puhastas ihu, aga ka avas inimese hinge puhastamiseks. Saunas käimist reguleerisid keelud-käsud, nagu kirikus käimist. Nii tuli sauna minna heas tujus, seal ei tohtinud sõimata ega vanduda. Sauna teretati ja tänati, sauna jäeti ande ning sauna ei tohtinud minna öisel ajal. Juba sõna leil ise on huvitav, sest see oli omamoodi sauna hing, sauna haldjas, sauna vägi – leil tähendas ka hinge, hingetõmmet, vaimu, elu. Vihtasid tehes valmistuti sauna minekuks mitu kuud ette, lihtne kasevihtki valmistati juunis, maagilisel ajal, kuid raviotstarbel valmistati vihtasid muudestki puudest ja lisati vihale ravimtaimi. Õige arstimine nõudis teadmisi saunas rakendatavatest ravimeetoditest, olgu see leil, vihtlemine, soonte tasumine, lausumine, määrimine, kupupanemine. Ka saunas aset leidnud üleminekuhetked, nagu sünd ja surm, nõudsid kommete ja rituaalide tundmist, mitte ainult kuuma vett – lapsele püüti eluks anda kaasa võimalikult hea start, mis hõlmas nii hõbeda panemist pesuvette kui ka ennustamist, ning selleks, et surnu ei tuleks kodu käima, tuli temagi õigesti ära saata, et ta hing rahu saaks.
Kes filmi ära on näinud, märkas paljutki sellest Anna Hintsi saunaliste tegevuses. Enne filmi süvenesin saunateemasse selleks, et ennast eelkõige psühholoogiliselt ette valmistada: mulle oli selge, et film on sügav, valus ja isiklik. Parafraseerin sõbra elatanud isa, kes öelnud pärast filmi vaatamist kohkunult oma naisele: kas naiste elu on tõesti selline? Jah, selline see on. Huviga jälgisin ka oma mehe ja 14aastase poja reaktsioone. Mees oli alguses kohkunud, et nii palju naiseihu, mille eesmärk polnud olla mehe silmis atraktiivne. Kuid järgmisel päeval tõdes ta, et ta oli 24 tundi filmile mõelnud ja talle väga meeldis. Teenager oli täiskasvanud naise ihust veel enam ehmunud. Kuid temagi tõdemus oli hea: mõtelge, kui samasugust filmi püütaks teha meestest! Võimatu! Sest nendel ei luba ühiskond isegi sauna kaitsvas pimeduses üksteisega avameelselt rääkida…
Kristel Kaljund
München