Pilte ajast ja ruumist II
Arvamus | 18 Apr 2008  | Raul PettaiEWR
Ehk mäletavad lugejad minu samanimelist kirjutist möödunud novembrist, kus jutustasin oma elamustest Ameerika looduses. Julgen seepärast veel mõned mälestuspildid paberile panna.

Theodore Roosevelt National Park, North Dakota

Inimene olevat looduse kuningas, kuid vahel on tal kasulik alandlikult taanduda. 2002. a. uurisin ma Põhja-Dakota lääneservas asuvat Theodore Roosevelt’i rahvusparki. Omapärane on see erosioonist puretud, kummaliste pinnavormide, mägede ja orgudega maanurk. Noorpõlves elas siin veidi aega USA president Theodore Roosevelt (1858-1919); sellest siis pargi nimi. Pargi põhjaossa on rajatud u. 23 km pikkune vingerdav autotee. Sõitsin aeglaselt, nautides ümbruse ainulaadset ilu. Olin üsna lõpu ligidal, kui käänaku taga oli teel korraga risti ees 80-pealine pühvlikari! Ameerika pühvlid on massiivsed elukad, tumeda kasukaga, karvane habe lõua all, lühikeste, teravate sarvedega. Nendega pole mõtet vaielda, sest täiskasvanud looma kaal võib olla üle 900 kg!

Pöörasin igaks juhuks auto ringi, et häda korral minema saaks. Siis võtsin kaamera ja astusin aeglaselt karja suunas – loomad olid minust ca 30 m kaugusel. Seal nad sagisid – pullid, lehmad ja vasikad. Tükk aega ei pannud nad minu juuresolekut pahaks, kuid viimaks tuli üks kaalukam vanaisa, vaatas mulle otsa ja ütles: „Möö…“ Võtsin ta nõu kuulda ja taganesin auto juurde. Edasisõit ei tulnud kõne alla. Pargivaht rääkis mulle hiljem, et tema olevat kord püüdnud veoautoga pühvlikarjast läbi sõita. Tagajärjeks oli lömmi taotud autokere.

Fort Peck Indian Reservation, Montana

Minevikus olid indiaanlased Ameerika mandri peremehed. Siis tulid valged ja indiaanlased aeti reservaatidesse. Need olid enamasti karmide elutingimustega maa-alad, mida valged ei ihaldanud. Pole ime, kui avaruse ning vaba rändamisega harjunud looduslapsed vajusid viletsuse tasemele, mida veelgi süvendasid valgete poolt toodud haigused ja alkohol. Selliselt koheldud inimestes tekkis lisaks getomentaliteet, mis reservaadis kinni hoidis ka neid, kes paremaid võimalusi otsides oleksid olnud nõus oma ühiskonnast lahkuma.

Kirde-Montana tühjuses laiub ca 143x72 km suurune Fort Peck Indian Reservation. Peatusin selle suurimas asulas, u. 3000 elanikuga Wolf Point’is. Kui hakkasin lugema ühes pargis üles seatud tahvlit linna ajaloo kohta, astus mu juurde pikakasvuline, intelligentse välimusega indiaanlane. Ta selgitas, et see (valgete poolt koostatud?) ajaloo versioon on vastuolus indiaanlaste kultuuripärandiga. Mees rääkis igati tasakaalukalt, kuid tundsin tema juures alkoholilõhna ja imestasin, et elujõuline inimene istub keskpäeval tegevusetult pargipingil.

See kohtumine oli mõtlemapanev. Kas oli mehe töötuse põhjuseks joomine? Või oli asi hoopis vastupidine – lootusetu olukord meelitas unustust otsima?

Promontory Point, Utah

1869. a. sai valmis tookordse USA suurim ettevõte – ülemandriline raudtee. Seda hakati ehitama kahest otsast korraga: Central Pacific (CP) Californiast suunaga itta ja Union Pacific (UP) Nebraskast suunaga läände. Tänu valitsusega sõlmitud lepingu puudulikkusele (ehitajatele maksti abiraha miili pealt!), ehitasid firmad oma raudteetammid rahuliku südamega ligi 250 miili (400 km) teineteisest mööda! President Grant põrutas viimaks, et viidagu otsad kokku Suure Soolajärve juures Utah territooriumil (osariiki siis veel polnud).
Promontory Point ­ kahe veduri ja ehitajate ajalooline kohtumispaik. Foto: internetist

Raske on kujutleda üksildasemat kohta kui soolakõrbedest ümbritsetud Promontory Point, Suure Soolajärve põhjarannikul. Madalate mägede vahel laiuval platool toimuski ajalooline kohtumine mais 1869. Vahest on lugeja näinud vana fotot, kus kaks vedurit seisavad vastamisi, suure meestehulga keskel. Enam kui miski muu sidus raudtee Ameerikat üheks riigiks, sest endise neli kuud kestnud hobuvankriga logistamise asemel kattis rong nüüd vahemaa 7-8 päevaga.

Kohta märgib praegu väike rahvuspark, sest esialgne raudteeliin on ammu kadunud. Juba 1904 rajati sirgem raudtee otse läbi Soolajärve ja 1942 eemaldati Promontory mägedest roopadki. Paari miili ulatuses on roopad siiski taastatud, et pakkuda turistidele mineviku taaslavastust. Kunagiste vedurite täpsed jäljendid sõidavad tossutades kohale ja panevad ninad vastamisi. Igatahes huvitav ja mõjuv vaatepilt.

Tegin ümbruskonnas pikema matka, uurides endisi raudteetamme. Haruldane vaade avaneb siit. Sügaval all laiub kõrb, horisondil helendab Soolajärve serv. Istusin seal kaua; tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Kuidas kihas see paik kord inimestest, kaevati ja ehitati, lõhuti teed läbi mäeahelike, vedurid vilistasid ja rongid mürisesid! Nüüd – absoluutne rahu ja tühjus, ainult tuul kohiseb kaljude vahel.

Cannon Beach, Oregon

Kord tegime perega automatka mööda Oregoni rannikut. Siin seisavad silmitsi ookean ja mandri kõrge, kaljune serv. Meri on serva miljoneid aastaid lõhkunud ja tagasi surunud. Sellest võitlusest tunnistavad lugematud, vee ja maa piirimaal seisvad kaljuhiiglased. Üks sellistest on Oregonis, Cannon Beach’is seisev 72 m kõrgune Haystack Rock –heinakuhja sarnane koloss. Mõõna ajal on pool temast kuival ja nii saab uurida kaljuõõnsustes peituvat rikkalikku elu – teokarbid, vetikad ning lillad ja oranzhid meritähed. Kaugemal meres on veel kolm väiksemat kaljutorni. Ühte neist ehataeva taustal vaadeldes meenus saksa kujuri Ernst Barlach’i (1870-1938) kuulus töö „Laulev mees“. Seal ta istub, selg meie poole, pea kuklasse kallutatud ja laulev suu pööratud loojuva päikese suunas.
Haystack Rock õhtuehas. Foto: Oregoni osariigi võrgulehelt

Oregoni ja Washingtoni osariigid on metsatööstuse alad. Nii juhtub vahel, et palgiparvetusel pääseb osa puutüvesid lahti ja lained uhuvad nad randadele. Ka Cannon Beach’il vedeles tol suvel rohkelt puutüvesid. Rahvas pidas seal piknikku, puu õõnsusse tehti tuli ja nauditi söödavat-joodavat. Kuna juhtusime Cannon Beach’is olema 4. juulil, USA iseseisvuspühal, siis linnakese tulevärgi lõppedes läksime samuti rannale. Poisid süütasid Ameerika sünnipäeva auks säraküünlaid ja jooksid nendega rannas ringi. Ilm oli erakordselt selge, pea kohal särasid tähed, eemal kohises vaikselt meri, suur rahu valitses kõikjal. Kaljud meres seisid nagu tummad valvurid vastu punakat ehataevast. See oli meie reisi ilusaim õhtu.

Nüüd on sellest möödunud 35 aastat.Väikestest poistest on saanud täismehed, keda elu on kandnud üle kogu maailma. Endiselt püsib aga meeles mälestus kaunist õhtust Oregoni rannal.

 
Arvamus