Harri Kivilo
Eesti Vabariigi (EV) iseseisvuse ennistajad pidid aastal 1991 teadma, et: Eesti idapiiri paiknemine on määratud ikka kehtivas Tartu rahulepingus ja piir oli tähistatud ka looduses; okupatsioonieelses EV-s ei elanud suurel hulgal ei saksa soost mõisnike ega Vene tsaarivõimu ametnike järglasi; EV oli Rahvasteliidu liige ning lugupeetud Euroopa riik. Ent ometi hakati aastal 1992 EV valitsema kaherahvuselise riigina, kus osa kodanikke on igal aastal tähistanud „Tallinna va-bastamist punaarmee poolt“ – justkui teadmata, et aastal 1944 olid 60 000 eesti sõdurit sakslastelt saadud relvade, laskemoona ja riietusega ning koos koju tulnud soomepoistega kangelaslikult võideldes püüdnud takistada punaarmeel EV okupeerida.
Eesti ajalugu osaliselt eirates ei hakanud iseseis-vuse ennistajad vist nõudma, et Venemaa Föderat-sioon viiks tagasi genotsiidi eesmärgil Eestisse elama saadetud NSVL kodanikud ning et inimõigusi kaitsev ÜRO hakkaks taotlema Atlandi Hartas määratu ra-kendamist EV-s.
Senini on riigivõim valitsenud tajumata, et NSVL poolt Siberisse küüditatud, paguluses asüüli otsinud ning annekteeritud kodumaal Eestit oma südames kandnud eestlased poleks iialgi hakanud EV-i kujun-dama kaherahvuseliseks riigiks. Veelgi vähem oleks lubatud igal aastal tähistada Tallinna vallutamist punaarmee poolt sügisel 1944, ülistava meeleavaldusega Pronkssõduri monumendi juures – nende poolt, kes vallutamist on senini pidanud Vene-maa Föderatsiooni soovil vabastamiseks.
Nüüd on ilmnenud, et Pronkssõduri monumendile on riigivõimu esindajad mitme aasta vältel toonud pärja kirjaga „Eesti rahvalt.“ Seda, eestlasi sügavalt mõnitavat tegu, on asunud õigustama Eesti kait-seminister hr Jüri Luik. Veebi ajakirjas „Meie Kirik“ (kuupäevaga 28.05.2020) teatab hr Luik, et Pronkssõduri monumendile on pärja viinud Eesti Kaitseväe kaplanid, sest „Eesti austab kõigi nende mälestust, kes saatuse sunnil sõjas langesid ning et tegu on pigem kristliku mälestusaktiga.“
Hr Luik ei põhjenda miks oli EV-l vaja mälestada NSVL võitlejaid, kes „saatuse sunnil“ olid tulnud Eestit okupeerima. Miks hr Luik ei taha teada, et Pronkssõdur oli püstitatud NSVL poolt väga üheselt mõistetaval põhjusel: tähistada Tallinna, kui ühe NSVL linna vabastamist punaarmee poolt sügisel 1944. Millise õiguse nimel on EV võinud pidada Pronkssõdurit „kristlikuks hauamonumendiks“ ning kas NSVL ei olegi eestlastele ja Eesti riigile tekitanud aastatel 1940 - 1994 väga suuri „Okupatsioonikah-jusid ja inimkaotusi“ (Valge Raamat, Tallinn 2018)? Millise rahvusvahelise konventsiooni alusel peab väga räige inimsusevastase kuriteo ohver hakkama ahistajat ülistama? Või kuidas peab ülistaja end karis-tama rahva sügavalt mõnitamise pärast? Euroopa aja-loo üldise eksponaadina võib riigivõim viia Pronkssõduri mingi muuseumi aeda. NSVL poolt „saatuse sunnil“ tehtuga seonduv langenute mälesta-mine ei saa mitte kuidagi olla EV kohustus.
EESTIL ON ÕIGUS OLLA, NAGU TA OLI AUGUSTIS 1939!