„Oh! ma waene Tal’na Liin...“ (1)
Arvamus | 05 Mar 2004  | Harry MeindokEWR
Olin ostnud pileti õhtusele seansile kinosse Gloria, kus näidati saksa romantilist filmi „Zwei in Einer Kleine Stadt“. Et mul oli veidi aega, otsustasin jalutada Vabaduse väljaku äärt pidi Pärnu maantee poole. Õhtu oli külm ja selge, kuu valgustas sadama kohal hõljuvaid kuldsete servadega pilvi.

Mustaks värvitud akende ja siniste tuledega Tondi tramm kadus nurga taha, ma ei näinud ühtki inimest ja jäin seisma. Oli pime ja valitses surmavaikus.

Äkki kõlas piitsalööki meenutav plaksatus. Kui üles vaatasin, nägin pilvede all rippumas lookleva suitsusabaga heledat valgustuspommi. Alles siis kuulsin kaugelt vene pommituslennuki mürinat. Mõni sekund hiljem oli vene „jõulupuid“ juba kaks. Mõistsin kohe, et tegemist on suure rünnaku algusega. Samuti olid ju alanud ka hiljutised õhurünnakud Helsingile ja Narvale. Meid oli hoiatatud, et säärasel juhul mitte koju tulla, vaid otsida kaitset kuskil lähemas varjendis.

Mõni sekund hiljem avasid tule saksa õhutõrje raskekahurid ja juba kõlaski õhuhäire. Hakkasin kiiresti kõndima Harjuvärava mäe varjendi poole. Kiirendasin sammu, kui esimesed pommid langesid vihinal, raksatades idapoolses linnaosas. Tagasi vaadates nägin punaseid sähvatusi ja sädemeid. Oli 9. märts 1944.

Jõudsin ühena esimestest varjendisse. Ma olin läbinud tsiviilõhukaitse kursused ja tuttav pikkade maa-aluste käikudega Paksust Margareetast Harjuväravani välja. Need enam kui 500 a. vanused käigud kulgesid vana linnamüüri all, ühendades kaitsetorne üksteisega ja olid meid edukalt kaitsnud Juhan Julma vägede ja tema järeltulijate vastu. Võlvitud paekivist laega varjend oli ca 4 m lai ja 5 m kõrge ning asus mitu meetrit allpool maapinda. Selle laskeavad olid kinni müüritud, seinad 2-3m paksused. Istusime kivipõrandal; vähese valgustusega varjendis ei olnud vett ega tualettruumi. Rahvast tuli järjest juurde, kuid paanikat ei olnud.

Kõneldi vähe, vaikselt ja asjalikult. Isegi lapsed ei nutnud. Pommitamine kostus meieni nagu kauge müristamine. Peatselt kustus elekter ning valgust saadi üksikutest taskulampidest ja küünaldest. Mõned magasid. Paari tunni möödudes oli varjend inimesi nii täis, et olime sunnitud püsti seisma. Valvurid otsustasid peasissekäigu ukse lukustada. 3,5 tundi kestnud rünnak lõppes kl. 22.00 ja tundus tegelikust lühemana.

Väljas oli nii valge, et võis ajalehte lugeda. Õhk oli täis suitsu, lumi kaetud halli tuha ja tahmaga. Põlevate majade kuma tõttu näis kogu linn tules olevat. Katsusin algul joosta, kuid see polnud võimalik mahakukkunud telefonitraatide ja klaasitükkide tõttu kõnniteedel.

Suits, tuhk, ülikuum õhk ja tuletukid lõid mulle vastu nägu. Mässisin salli ümber näo, jättes ainult väikese pilu silmade jaoks. Liikusin ühe maja varjust teiseni, pühkisin põlevad tukid riietelt, rühkisin edasi ja lõpuks jõudsin Liivalaia länavale. Rentslis lebas surnud hobune, tema paariline seisis truult ta kõrval. Inimesed kõndisid vaikides oma teed. Magasini tänava alguses olid kolm maja saanud täistabamused. Roninud üle palkide ja lauahunnikute nägin, et meie majal olid ainult aknad purunenud. Ema andis mulle ja õele käsu kohe tõukekelguga Pääskülasse tädi juurde minna. Järvevana teel ei olnud ühtki hinge ja sõit läks libedalt. Liiva jaama läheduses jäime aga kitsarööpmelise raudtee roobastele kinni ja pidime kelku kandma paarkümmend meetrit edasi. Vahepeal oli pommitamine uuesti alanud ja tuli kiirustada. Veerand tundi hiljem langesid pommid samale teeristmikule. Sõbra tänavalt paistis põlev linn nagu peopeal. Helgiheitjate vihud kammisid taevast. Lennukeid me ei näinud ja plahvatused olid vaevukuuldavad, nagu oleksid need tulnud kas maa alt või põrgust.

Järgmisel hommikul sõitsime mööda Pärnu maanteed veoautol linna. Teed palistasid suitsevad ahervaremed, mõnes kohas olid väikesed tulekolded, teisal vaid korstnad, kivist trepikojad, veetorud ja vannid rippumas rusude kohal. Teeserval oli poolpõlenud veoauto juht istumas veel omal kohal, toetudes rinnuli ettepoole, mõlemad käed hoidmas rooli. Oli palju hukkunuid. Meie majal ei olnud uusi purustusi, kuid läheduses asuv Keskhaigla oli saanud mitu tabamust. Läksime vaatama, mis juhtus Riigi Ringhäälingu hoonega, kus mu ema töötas tehnilise lao juhatajana.

Möödudes Kaupmehe 18 asuvast vennastekoguduse palvelast, avanes selle uks ja pikk, kõhn mees väljus ebakindlal sammul ning kukkus põlvili meie ette. Tema parem käsi vigastatud ja ta oli näost hirmuäratavalt kollakas. Me ei saanud ta jutust aru. Kaks naist võtsid ta oma hoole alla. Uudishimulikult sisenesin pimendatud hoonesse, mille laes olev suur auk laskis veidi valgust saali. Sain ruttu aru, et ma polnud seal üksinda. Teises reas istus paar inimest, suurem osa aga lamasid põrandal. Katsusin kuulata, kas keegi teeb häält, hingab või liigutab, aga ei mingit elumärki! Lumehelbed hõljusid hääletult pommiaugust sisse, vahel langes mõni krohvitükk põrandale. Kokku oli ruumis surnuid 17. Pomm oli lõhkenud lae esiosas; otsekohe lendas tuhandeid metallikilde palvetajate hulka. Puupõrand ja istmed olid täis suuri ja väiksemaid auke. Põrandal oli verd. Väljas kõndides jätsin enda taha lumele punaseid jälgi. Süütute verd ei saa kunagi ära pesta.

Estonia teater koos Ringhäälingu ruumidega olid põlenud. Väikesed tulekolded hõõgusid veel mitmes kohas. „Landessender Reval“ jätkas saateid lühikeste päevauudistega Suur-Karja tänaval asuvast sõjaväe lühilaine saatejaamast, neil oli oma elektrigeneraator.

Virmalise tänaval märkasin ühe naise ja väikese lapse söestunud surnukehasid. 8. märtsil oli rahvusvaheline naistepäev. „Punakotkad“ said sel päeval lisaportsjoni vodkat enne õhurünnakut. See oli siis nende viis naistepäeva pühitseda — või oli see lihtsalt üks harilik prazdnik?

Siselinna kalmistut olid tabanud mitmed pommid, jättes siina sügavaid kraatreid. Veidi kaugemal, enne täiturgu, oli mitu suurt kahekorruselist kasarmuhoonet, kus sakslased pidasid kinni vene sõjavange. Seal sai surma 121 sõjavangi ja paljud ka raskesti vigastada. Need olid vast esimesed venelased, kes said surma Tallinna sakslastest vabastamisel. Sakslased ise kaotasid surnutena 50 meest õhurünnaku ajal.

Eesti politsei salajane raport näitab, et Harju tänaval sai surma ainult kolm inimest! Ometi on teada, et surmasaanute hulk pidi palju suurem olema.

Õhurünnakust võttis osa 400 vene lennukit, mis heitsid linnale 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi. Õhutõrje ja saksa hävituslennukid lasksid alla 23 vene lennukit. Täielikult hävitatud elumaju ja teisi hooneid oli 1550 ja elamiskõlbmatuid 570. Hävitatud hoonete hulgas olid kirikud, üks sünagoog, haiglad, koolid, kinod, pangad jm. tööstusettevõtted. Sõjalise tähtsusega objektid nagu lennuväli, raudteejaamad, sadamad, elekrijõujaam, ja sõjaväelaod jäid pea eranditult puutumata. Nii pole mingit kahtlust, et rünnak oli suunatud esmajoones Tallinna rahulike elanike ja nende kodude vastu.

Tallinna pommitamine avaldas suurt mõju eesti noortele. Mina olin siis 15- ja mu vend 14-aastane. Andsime teineteisele lubaduse astuda sõjaväkke nii ruttu kui võimalik ja võidelda venelaste vastu. Juulikuus olimegi juba vabatahtlikena Lennuväe Abiteenistuses.

Jeruusalemma hävitamisest ja sellest, kuidas linn nutab taga ennast ja oma elanikke, võime lugeda Vanast Testamendist Jeremija raamatust. Käsu Hansu kaebelaul Tartu linna hävitamise, elanikkonna tapmise ja küüditamise kohta venelaste poolt peale Põhjasõja lõppu ilmus a. 1717. Selle esimene rida: „Oh! Ma waene Tardo Liin...“ on rahva hulgas küllaltki tuntud. Käsu Hansu mälestuseks kasutasin Lõuna-Eestis levinud tolleaegset Tallinna nime, „Tal’na Liin“, selle loo pealkirjas, olgugi et see ei ole kirjutatud esimeses isikus ega nutulaulu stiilis.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Remi Milk10 Mar 2004 12:35
Huvitav artikkel isiklikest mälestusist köigi öigete faktiliste andmetega. Mälestuse järgi sakslased teatasid 5000 liitri bensiini häv- misest.Venelaste besiini kulu oli aga palju suurtem! Kui jutt oli nende söjavangide ohvritest, siis oleksin kirjutanud: need olid vast esimesed venelased, kes said surma
Tallinna v a l l u t a m i s e l.

Loe kõiki kommentaare (1)

Arvamus