Mida on meile meie lapsed väärt?
Arvamus | 24 Feb 2006  | Aino SiebertEWR
Kadriorus peetud pidude avalikuks tulekuga lahvatas diskussioon selle üle, kas äkki meedia teeb presidendile liiga, ja kui noorte ohjeldamatud peod toimusidki, siis oleks need tulnud Eesti maine huvides maha vaikida. Ainult mõned kommentaatorid tõid esile lastekaitse aspekte ning avaldasid muret laste ja noorte praeguse arengu pärast.
Sabine Pfortner.
Foto: Jan Siebert


20.11.1989. a. ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni kohaselt, millele on ka Eesti alla kirjutanud, vajab laps oma vaimse ja füüsilise ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt. Ühiskonna hindamisel on üheks mõõdupuuks see, kuidas ta oma väetimate liikmete eest hoolt kannab. Ajakirjanikud on ühiskonna silmad, kõrvad ja hääl. Nende kohustus (mitte ainult õigus) on juhtida tähelepanu õiguste rikkumistele ning avaldada ühiskondlike puuduste kõrvaldamiseks survet.

UNICEF defineerib lapseks iga alla 18-aastase inimolendi ning toonitab, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes peavad olema esikohale seatud laste huvid. Perekonnaliikmetel on õigused ja kohustused laste suunamisel ja juhendamisel ning riik peab tagama heaoluks vajaliku kaitse ja hoolduse lapsele, kelle vanemad või teised vastutavad isikud seda pakkuda ei suuda.

Ka Eesti Vabariigis on lastekaitseseadus olemas. 1. jaanuarist 1993 kehtiva seaduse § 25 ütleb: „Lapse vanemad või hooldajad on kohustatud õppima last tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada.“ Ning selle § 49 kõlab: „Lapsi tuleb igati kaitsta narkootiliste, toksiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise eest“; § 58 aga: „Lapse abistamise eesmärk on tagada lapse turvatunne, areng ja heaolu.“
Maren de Klerk.
Foto: erakogust

Lastekaitseseadused kehtivad Eestis juba 13 aastat. Tekib küsimus, kuidas oli võimalik, et riigi esipaari alaealised tütretütred kutsusid Kadrioru lossi pidulisi, kes unustasid igasugused käitumisnormid? Kuidas oli võimalik, et nende hooldajad, Ingrid ja Arnold Rüütel, ei olnud pidudest teadlikud ega osanud oma eraelu vastavalt lastekaitseseadustele paika panna? Presidendipaar toonitas mitu korda, et üle piiride läinud peod toimusid nende eraruumides.

Kuigi asja uurimises käivitatud distsiplinaarjuurdlus on lõpetatud ja jätkub veel väärteomenetlus, on juba teada tähtsad faktid: vanavanemad olid andnud alaealistele loa külaliste kutsumiseks ja keegi ei kontrollinud, kuidas lapsed seda usaldust kasutasid.

Kui kodudes või ka väljaspool peavad lapsed ülemeelikut pidu, siis vastutavad vanemad, sest neil on seadusega kindlaksmääratud järelevalvekohustus. See, et Rüütlid ja mitmed kommentaatorid ei saanud sellest faktist aru, näitab, et Eestis puudub veel demokraatlik küpsus ja enesekriitiline mõtteviis.

Daniel Vaarik kirjutab Eesti Ekspressis: „Õnneks on nii, et inimeste maine ei sõltu sellest, kui palju kriise nad on pidanud läbi elama, vaid sellest, kuidas nad on nendega toime tulnud. Avalikkus ootab kriisi osalistelt tavaliselt väga lihtsaid asju. Ta ootab kiiret reageerimist, vastutusvõimet ja täpset infot. Need, kes suudavad neid pakkuda, võivad õigusega loota, et nende maine võib kriisi järel olla isegi parem kui enne kriisi. Kui kõne all on president ja riigikaitse kõrgeim juht, siis oskustes kriisidega toime tulla avaldub selle isiku ajalooline suurus. Ning uskuge või mitte, kuid tõeliselt suureks inimeseks ei ole võimalik saada ilma ühessegi kriisi sattumata.“

Eestlased ootasid oma presidendilt vastutusvõimelisust ja täpset teavet. Oleksid Ingrid ja Arnold Rüütel koheselt reageerinud ja vastutuse oma lastelaste tegude eest endale võtnud, oleksid nad säästnud kogu oma perekonda ebameeldivustest ning võtnud meediaesindajate tiibadest tuule. Ning mis veelgi tähtsam – nad oleksid olnud eeskujuks kõikidele Eesti lastevanematele. Inimesi ei hinnata sõnade (uusaastakõne), vaid tegude järgi. Nüüd jagunesid eestlased oma arvamustes kahte leeri: kes Rüütli poolt, kes vastu. President, kellelt oodatakse inimeste ühendamist, lõhestas oma rahva.

Ka saksa ajalehed valgustasid Kadriorus toimunut. Tundsin huvi, kuidas suhtutakse siin teismeliste pidudesse ja kuidas toimivad lastekaitseseadused.

Saksamaal on Euroopa ühed karmimad lastekaitsenõuded ja tugev perekonnapoliitika. Perekonnaminister on kristlik-demokraat Ursula von der Leyen, ise seitsme lapse ema. Temale alluvad liidumaades toimivad lastekaitseorganid.

Maren de Klerk juhatab Baadeni metropoli Karlsruhe Lastekaitseühingut. Ta selgitas, et saksa lastel on suured õigused, mis ei tähenda aga seda, et vanemad ei kannaks seaduse ees vastutust. Hooldajate kohustus on pidada oma järelkasvuga dialoogi: „Vanemad peaksid oma lastega rajama usaldussuhte, siis ei tunne ka alaealised mingit vajadust täiskasvanute seljataga toimimiseks,” ütles de Klerk ning lisas: „Seni, kuni midagi ei juhtu, on kõik korras. Kui aga järelevalve kohustuse mittetäitmise tõttu tekib sekeldusi või juhtub õnnetus, kannavad vanemad oma laste tegude eest vastutust.” Lastekaitseühing aitab vanemaid, kellel on probleeme laste kasvatamisega. „Me ei soovi hooldajaid kritiseerida või hukka mõista, vaid praktilise nõuga toetada. Mitmed vanemad, kelle peale kaevatakse, et nad on jätnud oma lapsed hooletusse, pole tegelikult halvad, vaid ülesannetega üle koormatud. Ka Eestis toimunu põhjal küsiksin asja lähemalt tundmata, kas vanavanematele ei ole kõike liiga palju – esindada riiki ja kasvatada alaealisi? Vähemalt viis korda organiseeritud peod annavad põhjust selliste järelduste tegemiseks,” arvas de Klerk.

Siinsele Noorteametile (Jugendamt) saadetakse ametlikke kaebusi laste kohta. Amet peab selgitama, kas vanemad on rikkunud alaealiste suhtes järelevalvekohustust ning Jugendamti esindaja esitab ka kohtule soovitused karistuste määramiseks. Sabine Pfortner on töötanud aastaid alaealiste ja nende vanematega ning leiab, et kui vastsündinute vanematele on riigil pakkuda mitmeid erinevad projekte, siis teismeliste hooldajad on jäetud rohkem või vähem üksinda. Tema sõnul peavad vanemad oma lastega arutama millised „seadused” kehtivad just nende peres, mis on lubatud ja mis mitte. „Emad ja isad võivad olla oma lastele sõpradeks, kuid nad ei tohi unustada, et headest ja avatud suhetest hoolimata on neil ka järelevalvekohustus,” selgitab Pfortner.

Üllatusena sain Pfortnerilt kuulda, et Saksamaal on eraruumides lubatud lastele pea kõik, isegi alkoholi tarbimine. Kuid kui naabrid kaebavad ja politsei teeb kindlaks, et lapsed on üksinda kodus, kutsutakse vanemad aru andma, kas ja kui sageli on rikutud järelevalvekohustust. Seadus võimaldab vanemaid karistada trahviga või väga tõsistel juhtudel isegi laste äravõtmisega.

Nii de Klerk kui Pfortner väljendasid arvamust, et noorte ohjeldamatutes pidudes pole midagi ebanormaalset ja et alkohol aitab neil kergemini kompleksidest üle saada. On aga iseasi, kui noored joovad nii palju, et satuvad koomasse. „Seda juhtub kahjuks ka Saksamaal. Vanemate kohustus ongi jälgida, et ka kõige ülemeelikumad koosviibimised ei lõpeks katastroofidega ning juhul juhul, kui laste peod toimuvad väljaspool kodu, peavad nad hoolitsema selle eest, et kõik peolised jõuaksid turvaliselt koju.


.




 
Arvamus