Tänases Postimehes oli minu artikkel referendumi teemal. Lisan siia oma teksti täisversiooni, PM oli seda vähe nudinud. Minu kirjutise peale hakkasid täiesti hullu ajama isa-tütar Kallased. Siim väidab, et järgmiseks hakkame keelama lahutusi ja vangistama homosid. Kaja on kindel, et olen argpüks, kuna ei julge panna rahvahääletusele mitte seaduseelnõu, vaid väärtusküsimust. Lisaks muidugi kohustuslikud kulunud ja täisrumalad jutupunktid Putinist. Mul on reformaritele üllatus: järgmiseks teeme ettepaneku keelata lolli jutu ajamine poliitikute poolt. Vist jääb päris vaikseks, kui see peaks jõustuma!
Artikkel originaalis aga siin:
--------
Abielu ainult mehe ja naise vahel? Loomulikult jah!
Küsimuse kohta, mis väidetavalt ei muuda midagi ega ole tähtis kellelegi, käib Eesti vasakliberaalses kajakambris taevani kostuv räuskamine ja hammaste kiristamine. Piisab sellest, kui vaadata millise raevuga üritavad radikaalsed ühiskonna ümberkorraldajad rahvahääletust takistada, et mõista: kaalul on Eesti edasine käekäik.
Abielureferendumi teema jaotub põhimõtteliselt võitluseks kolmel üliolulisel teljel.
Esiteks, võitlus selle üle, kelle käes on Eestis võim. Põhiseaduse paragrahv 1 ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Paragrahv 56 täpsustab, et seda võimu teostatakse kahel võrdsel viisil – riigikogu valimiste ja rahvahääletuste kaudu. Rahvahääletust on taasiseseisvunud Eestis siiani korraldatud vaid kahel korral. Esimest korda sellesama põhiseaduse vastu võtmiseks 1992. aastal ja teist korda 2003. aastal Euroopa Liitu astumiseks vajaliku põhiseaduse muudatuse tegemiseks. Rahvahääletus ehk referendum täna kehtiva traditsioonilise abielu lukku löömiseks võimalike radikaalsete ümberdefineerimiste eest oleks kolmas kord kolmekümne aasta jooksul, mil kõrgeima võimu kandja saab oma võimu teostada rahvahääletusega.
Seda võimu üritavad liberaalid ja vasakpoolsed rahvalt ära võtta. Kõik sõnavõtud ja plaanid rahvahääletuse vastu on tegelikult alatu katse võtta rahvalt ära neile põhiseadusega antud võim otsustada riigielu asjade üle. Kui need katsed õnnestuvad, on põhiseadus muutunud surnud dokumendiks. Seal antud õigused ei ole sel juhul tegelikult eksisteerivad. Liberaalid-radikaalid ei hakka kunagi neid paragrahve ära kustutama või tühistama, aga praktikas ei oma nad enam tähendust ega kehtivust. Siin ei tohi mingit järeleandmist teha.
Meil on väga hea põhiseadus, selle kehtivus peaks olema oluline kõigile, sõltumata sellest, kuidas suhtutakse EKRE-sse, tänasesse valitsusse või abielu institutsiooni. Kui põhiseadus ei kehti enam juba alates esimesest ehk kõige tähtsamast paragrahvist ei ole meil enam õigusriik vaid jõul ja suval põhinev riik. Soroslaste ja süvariigi tahtele allutatud riik. Me ei tohi lasta sellel juhtuda. Ainuüksi see, et referendum toimuks on niisiis ülioluline poliitiline võitlus, mis liigutab nähtamatult aga otsustavalt võimu loogikat meie riigis rahva kasuks.
Teine oluline telg on mõistagi võitlus Eesti väärtuste üle. Jah, vormiliselt on tegemist üsna lihtsa küsimusega, mis justkui ei muuda midagi. Ka täna on seaduses abielu kirjas kui mehe ja naise vaheline liit. Jaatav vastus küsimusele, kas nii peakski jääma ei muuda justkui mitte midagi. Tegelikult on see aga väga ulatuslike tagajärgedega poliitiline otsus. Jaatav vastus tähendab, et meil ei ole ega tule kooseluseadust. Jaatav vastus tähendab, et meil ei saa tulevased riigikogu koosseisud ega valitsused muuta perekonna seadust „sooneutraalseks“, ehk kehtestada homoabielusid. Selleks peaks nad korraldama uue rahvahääletuse ja saama seal rahva nõusoleku. Jaatav vastus tähendab ka seda, et kohtud ei saa hakata jupi kaupa homoabielusid rakendama või välismaiseid seadusi abiks võttes Eestisse importima. See lööb lukku kogu tänase seisu ja muudab üliraskeks moodsaid hullusi Eestis juurutada.
Veelgi enam, teame, et nende moodsate hulluste ehk perekonda ja ühiskonda lammutavate ideoloogiate maaletoojad ei marsi ju ainult homolippude all. Homoteema on seotud kimpu terve hulga muude hävingut toovate poliitikatega nagu massiimmigratsioon, liberaalne tsensuur ning selle rakendamiseks vajalik kõikehõlmav jälgimisühiskond, lastele suunatud perverssuste propaganda ning loomulikult rahvusliku eneseteadvuse häbimärgistamine ning maha tampimine. Seega ei ole toetus traditsioonilisele abielule mitte pelgalt homoabielude takistamine vaid otsustav vastulöök kogu globalistlikule agendale, vastupealetung liberaalsel frondil. See on meie Ümera lahing oma rahvusliku identiteedi, kultuuriliste alusväärtuste ning põhiseaduslike vabaduste kaitseks.
Tõepoolest, kaalul on Eesti tulevik, sest niisamuti, nagu jah otsus aitab tagasi lüüa üha agressiivsemaks muutuvad ühiskonna lammutajad, annaks ei poole võit moraalse argumendi asuda kõiki eelpoolmainitud asju ellu viima. Küsimus ise on tehtud nii, et ei ühte ega teistpidi vastuse puhul teki mingit kohustust tegutseda, kuid mõlemal puhul on olemas poliitiline kaal. Kui jah-pool võidab, siis ühtegi seadust ei pea muutma ja mõnda seadust suisa ei saa enam muuta, kuid see paneb poliitiliselt seisma liberaalide pealetungi. Kui ei-pool võidab, siis ei pea samuti midagi muutma, sest küsimus, mäletate, küsib: kas abielu peab jääma ainult mehe ja naise vaheliseks liiduks. Kui vastus on, et ei pea jääma siis see ei tähenda, et ei tohi jääda. Ikka tohib ja tänane valitsus ta nii ka jätab.
Kuid poliitiline tagajärg ei-poole võidule on ulatuslik. Siis ei ole enam ühtegi põhjust mitte rakendada kooseluseadust, kaob ära argument mitte seadustada homoabielusid või lubada homodele lapsendamisi. Kui rahvas ütleb, et ei pea jääma traditsioonilise abielu juurde, siis võtavad liberaalid seda kui blanko vekslit kõigi oma hullude ideede ellu viimiseks ja mitte ainult perekonna teemadel. Seega on kaalul ei rohkem ega vähem kui Eesti tulevik.
Kevadine otsus määrab Eesti kursi vähemalt kahele järgmisele riigikogu koosseisule, ehk isegi pikemalt. Kaotus ei ole variant!
Kolmas telg, mis meile seoses referendumiga avaneb, on suveräänsuse telg. Näeme aina jultunumat sekkumist Euroopa Liidu aga ka teiste globaalsete või globalistlike jõukeskuste poolt kuulutata homoabielud universaalseteks inimõigusteks ning sundida riike ja rahvaid neid kohustuslikus korras aktsepteerima.
Tuleb üle rõhutada: seksuaalsed kõrvalekalded normist ei ole inimõigus, ammugi ei ole ega tohigi olla inimõigus saada taolisele käitumisele riigi erilist toetust. Samas on Brüssel alles äsja alustanud uut pressingut oma idatiiva liikmesriikide suhtes, et sundida kõigile peale oma ideoloogilist raamistust. Paljud poliitikud nii Eestis kui mujal on selle surve üle lausa õnnelikud. Sotsid ja reformikad, aga ka Eesti kahesajatajad on ammu aru saanud, et oma äärmuslike ideede kehtima panemiseks Eestis ei saa nad niivõrd toetuda rahva mandaadile vaid lihtsam, kiirem ja kindlam on teatud asjad ära teha lastes Brüsselil need meile peale suruda. Nii on võimalik murda eesti rahva vastuseis küll immigratsioonile, küll homoabieludele, küll CO2 maksudele. Ikka võltside kinnitustega, et „ega meile ka ju meeldi, aga näe mis me teha saame…“ Tegelikult ei ole Brüsselil õigust mingit ühtset, kitsast ideoloogiat kehtestada, ammugi seda ähvarduste, trahvide või sanktsioonidega liikmesriikidele peale suruda. Samuti ei ole ühelgi Eesti poliitikul õigust taolisele survele järgi anda. Rahvahääletus abielu teemal on neile poliitikutele, kes soovivad seista meie suveräänsuse, rahvuslike aadete ning kultuuriliste traditsioonide eest väga tugev seljatagune.