Lehekülgi ühe bande elust (1)
Arvamus | 20 Feb 2006  | Hain RebasEWR
(Ilmunud ajalehes Sirp 17. veebruaril 2006, avaldatud autori loal)
 
Kaljo-Olev Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee 162 etteastumist 1944–1956 vahemängude ja sissejuhatusega. Varrak, Tallinn 2005. 359 lk.
 
Tallinna peal hästi tuntud kraade Ruts, kodanikunimega Rudolf Pruul, tundis end murrangulise 1940. aasta suve lõpul täbaralt. Kuid ühel ilusal pärastlõunal kohtas ta Harju tänaval oma vana semu Paldiski maanteelt Robit (Robert Rebast), keda polnud enam aastaid trehvanud. Too oli astunud teist rada, lõpetanud gümnaasiumi, jõudnud käia Tondil ja Tartus ning oli juba väikselt ilma teinud ajakirjaniku-toimetajana. Kuna Rutsil sähvatas, et Robil pidi olema pakiliste avalike küsimuste puhul laiem haare kui tal endal, astus ta otsustavalt üle tänava ja palus lapsepõlvesõbralt vennalikku nõu.
- „Et milles asi?”
- „Tead, nad tahavad mind panna Tatari tänava 6. politseijaoskonna komissariks!”
- „Sind, kraade Rutsi?!”
- „Jah, aga mis nõu annad?”
- „Mis ikka, võta vastu, seda jaoskonda sa ju tunned hästi. Pealegi liigub seal niikuinii sinust veel palju nigelamaid kujusid!”

Veidi hiljem pidi toosama ajakirjanik tegema oma lehe jaoks mahukama intervjuu talle Tartust tuttava ja üldiselt lugupeetud EÜSi kaasvilistlase Hans Kruusiga, Varese valitsuse ainukese arvestatava ministriga. Noormees pidi uurima, mida arvab selge analüüsivõimega Kruus tervest sellest uuest poliitilisest olukorrast, et mis nüüd saab ja mida teha. Kruus aga polnud Robi Toompeale saabumise hetkeks veel oma kabinetis. Nii kutsus ta ajaviiteks vestlema Kruusi abi, põrandapragude vahelt oma kõigi 133 liikmega välja pugenud EKP teise sekretäri ja hilisema ministri Johannes Lauristini.

Kui Lauristinile selgus, et tegemist on küll vaid 24aastase noormehega, kuid ikkagi reservlipnikuga, kasutas ta juhust ja pakkus Robile tööd: kas seltsimees ei tahaks hakata kaitseväe parajasti loodava poliitosakonna juhiks, kolonelleitnandi auastmes ja palgaga? Niisiis, sõjaväe peapolitrukiks. Lauristin jõudis juba telefonigi haarata, et teavitada õnnelikust leiust sõjaminister Paul Keerdot, enne kui Robi end välja vabandades kadus. Pakutud ametikoha võttis hiljem vastu Robi kursusevend, end juba lootusetult põhja joonud lipnik Katt.

Niisiis ei olnud suvi 1940 uutele Toompea võimuritele sugugi kerge. Kust leida, kust saada üleriigiliste massvallandamiste ja algavate arreteerimislainete ajal tööle korralikke inimesi? Kust võtta, rohkem ja vähem kvalifitseeritud ametnikke, kes oleksid ustavad uuele reþiimile või vähemalt solidaarsedki?
Veelgi teravamalt kerkis seesama “kaadrite probleem” sügisel 1944, kui Eesti oli kaotanud umbes neljandiku tervest oma rahvast, ja sugugi mitte kõige kehvema osa. Ning punased olid jälle pukis, massiliste idast toodud katjuuðade, tankide ja umbkeelsete politrukkide julgestusel.

Selle kohta, millised Eesti NSV võimutsejad tol ajal olid, kuidas nad tegutsesid, omavahel asju ajasid ja vahekordi klaarisid, üksteist oma Moskva “krõðade” (Þdanov-Karotamm, Malenkov-Käbin) toetusel ka „õgisid”, on Kaljo-Olev Veskimägi kirjutanud korralikult läbitöötatud monograafia. KK büroo stenogrammide põhjal on autor uurinud, kuidas ja kuivõrd see asutus ja need inimesed juhtisid ENSVd esimesed tosin aastat suure sõja järel. Huvipunktis asub KK büroo, sest teatavasti valmistati seal ette ja võeti vastu kõik hiljem ENSV Ülemnõukogu ja Ministrite Nõukogu poolt välja kuulutatud otsused. Täit tõde ei tasu aga otsida ka nendest stenogrammidest, kirjutab autor, sest tõde oli kaugel, muidugi Moskvas. Ja uhke EKP staatus vastas mäletatavasti vaid NLKP oblastikomiteele, kõik, mis üle selle, oli juba kaugjuhtimine.
Jah, raamatu pealkiri on mänglev, seda on ka autori esitusviis, samuti karikatuurid(!). Aga ärgu hea lugeja jumala pärast uskugu, et siin nalja tehakse! Ei, lavale tuuakse meie kaasaja ühe kõige süngema ajavahemiku telgitagused, üksikasjaliselt, nimede, tsitaatide ja ilmse asjatundlikkusega. Ja et need jõumängud Stalini-aegses Eesti NSV nukuteatris rahvale ja riigile head ei toonud, ükskõik kui vahvalt ja rahvalikult punased marionetid suvatsesid etteasteid teha, sellele vihjab teose sissejuhatav moto Helmest — „Võõras toob oma korra, sina maksad mitmevõrra“.
Võib arvata, et autor on kasutanud huumorit enesekaitsena, et säilitada pika uurimis- ja kirjutamistöö vältel oma vaimset tervist. Samas, olles väga täpne, autor muigab nagu imestunult oma „etteastujate” ja nende üldiselt piinliku taseme üle. See on hea ja kosutav võte: asjalikkus ja distants. Soliidsed sissejuhatused, kokkuvõtted ja „etteastujate ja nende ütlemiste register” ning ingliskeelne kokkuvõte tõstavad raamatu väärtust ja kasutatavust. Kindlasti lihtsustab nende 162 „etteaste” lugemist autori napp ja efektiivne esituslaad, iga lugu mahub leheküljele või paarile. Vabalt võime alustada lugemist ükskõik kust, lugeda siit-sealt, aina imestada nende nn kaadrite üle, et siis jälle mujalt jätkata.

Kronoloogiliselt lugedes saame paljastava ülevaate Eesti Stalini-aegsest ajaloost, EKP ässade jagelemistest, aga ka kolhoosistumisest, 1949. a. küüditamistest, metsavendlusest, Karotamme kamba langusest, kurikuulsast VIII pleenumist, Ivan Käbini bande tõusust, Beria tõusust ja intriigiplaanidest. Kunagi ja kuskil pole tõesemaks osutunud Oskar Looritsa klassikaline ütlus eesti poliitika kui kambakraatia kohta. Kusjuures EKP-laste eri tiibade kohta tuleks hoopis kasutada mõistet „bandekraatia”.
Kui lugeda Veskimäe teost kõrvuti president Lennart Mere ajalookomisjoni raportitega, „Valge raamatuga” repressioonidest, aga eriti koos Simon Sebag Montefiore Stalini Kremli-bande ajalooga („Stalin, The Court of the Red Tsar”. London 2003), siis saab käsitletud ajastu pöörasus päris selgeks. O tempora, o mores! Millised tegelased! Milline vapustav tase!

Vahepeal on aga ajad ja vist ka meie koos nendega põhjalikult muutunud. Kas aga kõik inimesed, ka komparteilased? Sest praegu on endised tippkommunistid jälle nii riigi kui ka linnade ja kohalike asutuste juhid. Nad esindavad meid isegi Euroopa keskustes. Loomulikult on nende CV-dest ammu kadunud kõik piinlikkust tekitavad jäljed. Nii võtavad nad punastamata sõna ka kõige rahvuslikumatel teemadel. Endised partorgid laiutavad silma pilgutamata isegi eetika valdkonnas. Ja siis turtsuvad mimooslikult nördinult, kui neile nende minevikust midagi sobimatut meelde tuletatakse. Riiklikul tasandil autasustavad nad suurte pühade ajal üksteist lõhnastatult ja pidulikult nende selge tahte vastaselt taastatud (!) Eesti Vabariigi teenetemärkidega. Rahvas elab või vireleb nagu üks rahvas ikka. Ja vaba riigi eesotsas on samad isikud, kes õndsal ENSV ajalgi.

Omamoodi tippsaavutusena kutsutakse endisi partorge Issanda aastal 2006 endise „pagulasladviku ja emigrantide pessa“ Stockholmi – pidama iseseisvuspäeva aktusekõnet. Sellega oleks vanad haavad justkui seotud ja eesti rahva eri harude vahel kõik kõige paremas korras? Ei ole. Miks asjad siiski nii lihtsad ei ole, see selgub ilmekalt Kaljo-Olev Veskimäe raamatust ja loodetavasti selle järgedest, 1956 –...








 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
väga huvitav20 Feb 2006 09:44
Keda siis kutsuti 2006 aasta kõnelejaks Stockholmi?

Loe kõiki kommentaare (1)

Arvamus