Vsevolod Jürgenson Mustamäe Linnaosakogu liige
Ärimaailma väitel on vaid mõni nädal eriolukorda ning šhopingusõltlaste kodutsölibaadi, viinud maailma majanduse krahhi äärele. Märgiliste nimedega korporatsioonid, globaalsetest hotellikettidest ja ristluslaevastikest rääkimata, hüüvad valitsusi appi end pankrotist päästma. Selle hädaldamise foonil nihkub fookus surmavalt viiruselt maailmamajanduse haprusele, mis ei talu isegi lühiajalist seisakut, kuna ettevõtetel puuduvad reservid raskete aegade üleelamiseks.
Suurettevõtted on käitunud ühepäevaperemeestena.
Viimaste aastate erakondlikus retoorikas eristub teema, mille puhul kõik poliitilised jõud on olnud ühte meelt. Nimelt pole keegi eitanud vajadust riigile reserve koguda, et sealt siis hädavajadusel majanduse turgutamiseks tuge saada. Just tänu reservide olemasolule, suudame rakendada meetmeid pandeemiast johtuva majanduslanguse leevendamiseks. Riik on valmis toetama nii töö kaotanuid kui ka tegevuse peatanud ettevõtteid. Loodetavasti aitab see kriisi valutumalt üle elada.
Aktsepteerides töötute abistamist ning väikeettevõtluse toetamist, tekib siiski küsimus, kuhu on jäänud ettevõtluses akumuleeritud vahendid, kapital, mille teenimise nimel töötati ja laieneti? Kas tõesti on näiteks Tallink hetk peale maailma seiskumist paljas nagu püksinööp, et kiirkorras tuleb töötajaid koondada ning riigilt abiraha lunida? Kuhu on jäänud eduka laevabisnisi, hotellinduse ja muude tegevusaladega teenitud kasum? Kui dividendidena välja makstud ning suunatud kinnisvarasse ja börsile, siis tuleks nüüd omanikel kriisi ajal pinnal püsimiseks suurendada aktsiakapitali või müüa ettevõttele kuuluvat vara ning osalusi teistes firmades. Selle asemel hädaldab juhatuse esimees, et suurkorporatsioon on saanud mõne nädalase ettevõtluspausiga kahju, millest taastumine võtab vähemalt kolm aastat. Kui see on nii, siis kus oli Tallinki pikaajaline strateegia, miks on kuritegelikult elatud peost-suhu, makstes heldelt dividende ning investeerides kasumit edasi tütarettevõtetesse? Miks pole loodud likviidset varu majandusseisaku ületamiseks kasvõi poole aasta perspektiivis?
Suurettevõtted peaksid ise hakkama saama.
Tegelikkuses ei vaja suurfirmad riigi tuge, sest vahendid, millega ettevõtteid kriisiajal töös hoida, on omanike väärtpaberi- ja tavakontodel olemas. Jääb arusamatuks, miks peaks riik leevendama suurettevõtete püstirikaste omanike ajutisi raskusi, kui need võiksid ise rahakotti tuulutada ja ettevõtte päästmiseks vajalikud vahendid oma säästudest korvata. Ometi ruttab riik Tallingile ja teistele suurettevõtetele nende morbiidset retoorikat uskudes appi, ostes näiteks 150 miljoni eest Tallinki aktsiaid ja kohustudes need olude paranedes omanikele sama hinnaga tagasi müüma. Tegemist on garanteerimata protsendita laenuga, riigi raha usaldamisega eraettevõttele, ilma vajalikke tagatisi nõudmata ja vahendite kulutamise üle aru pärimata. Nii omamehelikult ei tohiks riik siiski käituda.
Meie inimesed väärivad kodanikupalka.
Statistika väidab, et Eesti elanikest neljandiku hoiused ammenduvad äärmiselt lühikese ajaga. Jah, elatud on rohutirtsu, mitte mesilase kombel varusid soetades, ent lihtsale tööinimesele võiks selle andestada. Taolises olukorras tuleb tõsiselt kaaluda kodanikupalga kehtestamist, et inimesed raske aja üle elaksid, ent pole õige toetada valimatult suurettevõtteid, kellel peaks olema vähemalt mõnekuine reserv majanduses toimuvate ootamatuste ületamiseks. On mõistetav, kui FIEd või OÜd satuvad peale lühiajalist tööseisakut raskustesse, kui sama juhtub
aga suurettevõtetega, on tegemist juhtimisvigade ja omanikuahnuse võimendumisega, sest lühinägelikult ei suudetud arvestada majandusolukorra muutustega, ei kogutud reserve, pingutati üle dividendidega.
Pandeemia ei muuda rikkaid vaesemaks, ent ahistab tavakodaniku toimetulekut.
Mõned möödunud koroonanädalad pole maailma palet oluliselt muutnud nagu nõrganärvilisemad püüavad meile sisendada. Rikkust pole keegi ümber jaganud ja kümme protsenti inimkonnast omab jätkuvalt üheksatkümmet protsenti kapitalist. Samas ootavad rikkurid kahjude korvamist maksumaksjate enamuse moodustavalt kehvemalt ühiskonna osalt. See pole õiglane ega otstarbekas.
Nii meil kui mujal tuleks suurettevõtete laustoetamisse suhtuda ettevaatlikult, uurida firmade senist käitumist, väljamakstud dividendide määra, vahendite kulutamist ja tööjõupoliitikat ning leida varjatud ressursid ja panna omanikud neid kasutama. Mitte iga koondamine pole hetkel õigustatud, mitte iga majandusseis lootusetu ja tulevik ühtlaselt tume. Nagu koroonat põeb raskemalt vaid väike osa haigestunutest, on kriisi mõju ettevõtetele samuti valikuline ja mitte nii hävitav nagu püütakse näidata.
Kasutame riiklike toetusmeetmeid mõistlikult, et neist oleks kriisi leevendamisel tõesti abi. Suunakem reservid kodanike toetamiseks ja väikeettevõtluse säästmiseks.
Mustamäe Linnaosakogu liige