FRA (Euroopa Põhiõiguste Amet) 2019.a tehtud uuringu kohaselt on Eesti perevägivalla tasemelt Euroopa tipus. See näitab selgelt, et senised lahendused perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks Eestis pole olnud piisavad. Ka pole riik seni piisavalt rakendanud kõiki Istanbuli konventsioonis ettenähtud nõudeid ja ettekirjutusi.
Juba kakskümmend aastat tagasi alustas Eestis esimene naiste tugikeskus Tartus tegevust. Pärnu naiste tugikeskus alustas teenuste pakkumist lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele 2.11.2009.a. Kodanikualgatuse korras on Eestis loodud naiste tugikeskused igasse maakonda. Tugikeskuste tegevuse eesmärk on pakkuda erinevaid nõustamisi ja vajadusel ajutist turvalist majutust. Tugikeskuste tegevuste tase ja tegevuste ring on erinev. See sõltub iga keskuse töötajate teadmistest, oskustest, loomingulisusest ja pädevusest.
Pärnu naiste tugikeskus erineb oma laiapõhjalise teenuse pakkumise osas.
Juba teisel tegevuse aastal tõdesime, et varjupaigast väljunud naised vajavad tuge ka siis, kui otsene vägivald on lõppenud. Pikkadel ja venivatel kohtuprotsesside perioodil tuleb naistele pakkuda võimalust enesekindluse hoidmiseks ning kasvatamiseks, turvatunnet, lootust ja teadmist, et temast hoolitakse ja ta ei ole oma probleemidega üksi. Selleks moodustasime juba 2012.a Pärnumaal tugigrupi (AHHaa-grupp) lähisuhtevägivalla ohvritele, kes vajavad abi toimetulemisel igapäevaeluga ning iseenda sisemise mina leidmisel. Süsteemselt ülesehitatud tugigrupid käivad regulaarselt koos tänaseni ning toimivad veel Saaremaal ja Tallinnas.
Selleks, et Eesti ühiskond teadvustaks lähisuhtevägivalla olemasolu, tuleb pidevalt tegeleda inimeste teavitamisega, koolitamistega ning teemakohase info jagamisega. Muidugi on Pärnu Naiste Tugikeskus ühendus, kes kaasab, koolitab ja informeerib avalikkust ja ametnikke kaugemal kui Pärnumaa piiril. Oma tööd on lihtsam teha, kui koostööpartnerid on koolitatud ja teadlikud meie sihtgrupi vajadustest.
„Kui muidu ei saa tuleb kunst appi võtta“, on Pärnu tugikeskuse mantra ja see töötab. 2016. aastal osalesid Pärnu Naiste Tugikeskuse endised lähisuhtevägivalla all kannatajad ehk ellujääjad NO99 laval kahetunnise etendusega „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“. Kümme ellujääjat rääkisid avalikkuse ees oma näo ja nimega iseendale keerulistel teemadel saalitäiele rahvale. Loovus on see, mis toetab ja aitab naisi ning nende lapsi keerulistes olukordades toime tulla ning annab enesekindlust enda elu üle vastutuse võtmisel.
Naiste lugudest on ilmunud kaasaegse kirjanduse võtmes raamat „Vangerdused“, mis on tõlgitud ka inglise keelde pealkirjaga „Castlings“.
Pärnu tugikeskuse töö erineb teistest sarnastest veel selle poolest, et sihtgrupi emadele ja lastele on korraldatud juba 7 suvelaagrit (5-7 päeva), mis viiakse läbi annetajate toel ja ainult oma meeskonna jõudude baasil. Kõik päevad on kaetud aktiivsete tegevuste, teraapiate ja loovtegevustega. See on suur panus just lastele abi andmisel.
Väga oluline on ka see, et Pärnu Naiste Tugikeskusest on välja kasvanud esimene naine Eestis (Haini), kes meedias oma näo ja nimega avalikult esineb. Tänaseks on Pärnu tugikeskusest välja kasvanud arvestatav hulk naisi, kes räägivad lähisuhtevägivallast erinevates meediavormides.
Kõige paremini ilmestavad Pärnu Naiste Tugikeskuse tööd naiste endi ütlemised.
Kadri: „Peale kokkupuudet Pärnu naiste tugikeskuse tegevusega sain ma kindlasti juurde väga palju enesekindlust, sest kooselus vägivaldse inimesega on vägivallatseja esmane eesmärk muuta teine inimene nii ebakindlaks, et ta sõltuks ainult vägivallatsejast ja ei suudaks kunagi sellest ringist välja rabeleda. Tugikeskus andis mulle jõudu end taas kehtestama hakata, et saaksin päästa nii iseenda kui oma poja elu.“
Ingrid: „Olen saavutanud vaba ja sõltumatu elu.“
Merike: „Kõige olulisem oli vast see, et mulle anti mõista, et võin nii tihti ja nii palju käia kui ma just vajan! See tekitas turvalisuse tunde, et saan koheselt pöörduda kui tekib vajadus.“
Ene: „Peale 2014. aastat muutusin julgemaks, enesekindlamaks ja iseseisvamaks. Tekkis lõpuks oma minapilt minu enda jaoks. Sain tugikeskusest palju mõistmist, toetamist, usaldust ja igakülgset abi enesega toimetulekul.“
Ingrid: „Koolitused ja filmifestival. Need on olnud õpetlikud ja mõtlemapanevad.“
Kadri: „Mulle meeldisid sellised ühistegevused just eelkõige sellepärast, et tundsin end oma lapsega teiste sarnase saatusega naiste ja laste seas turvaliselt ja hoitult.“ Juta: „Palju on muutunud. Olen väga õnnelik, et mind enda hulka võtsite. Olen nüüd vägivallast väljas ja enam see aeg haiget ei tee.“ Kuidas tulevad toime naised oma iseseisva eluga peale vägivaldsest suhtest lahkumist?
Väga hirmutav on enamikule naiste alustada oma elu nullist, kus langeb sülle koormaga kohustusi ja vastutus laste elu ning arengu ees. Naistel puuduvad rahalised säästud, neil ei ole töökohta ja tihti ka elamispinda, kuhu lastega minna. Selle kõigega on väga raske toime tulla, kui samal ajal majandus langeb ja hinnad tõusevad.
KLENK-IEP korraldajad on otsustanud anda 2024.a ürituse puhastulu Eesti naiste tugikeskustele.
Koostas Margo Orupõld
MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus
margo.orupold@gmail.com