Kanada ajalooline eelarve
Arvamus | 05 May 2006  | Elle PuusaagEWR
Kanada rahandusminister Jim Flaherty esitas 2. mail parlamendi alamkojas riigi järgmise rahandusaasta eelarve, mis äratas suurt tähelepanu ja tekitas isegi eufooriat. Viimati oli konservatiividel võimalus esitada oma eelarvet 1993. a. Brian Mulroney kabineti päevil— nii et sündmus oli tõesti ajaloolise hõnguga. „Veel, veel, veel,“ hõikasid juubeldavad konservatiivid eelarve esitlusel. Ja üha rohkem häid uudiseid oligi tulemas — terve müriaad kohe.

Käesolev eelarve sätestab 28 erinevat maksude vähendamise liiki, mis puudutavad kõiki, kes teevad sisseoste, töötavad, õpivad ülikoolides, kasvatavad väikelapsi, kasutavad ühiskondlikku transporti jne.

Seejuures tõuseb mõni aeg tagasi liberaalide poolt 1% võrra langetatud senine madalaim tulumaksumäär alates 1. juulist 0,5% võrra — 15,5%-ni. Tulumaksu määrasid selles eelarves ei vähendata.

Allpool toome esile mõningaid kõrgpunkte uuest eelarvest.

• Paljukirutud 7%-line käibemaks on alates 1. juulist 6%, nagu peaminister Stephen Harper ka oma valimiskampaania ajal lubas. Ajakirjanduses nimetatakse seda peaministri kingituseks oma rahvale Kanada sünnipäevaks.
• Iga alla 6-aastase lapse vanemad saavad valitsuselt aastas 1200 dollarit.
• Eriti rahul peaks olema aga liberaalide võimutsemise ajal unarusse jäetud Kanada sõjavägi, kellele eraldatakse täiendavalt järgmise kahe aasta jooksul 1,1 miljardit dollarit.
• Valitsus lubab leida teid ja võimalusi oma kulutuste vähendamiseks 2 miljardi dollari võrra eeloleva kahe aasta jooksul.
New Canada Employment Credit kompenseerib töötajate kulutusi kodustele arvutitele, töörõivastele ja kontoritarvetele sel aastal 500 dollari ulatuses ning järgmisel aastal tõuseb see summa 1000 dollarini.
• Kõrgkoolide stipendiumid ei lähe enam tulumaksu alla.
• Ühiskondliku transpordi aastapiletite hind arvatakse alates 1. juulist tulumaksustamisele kuuluvast summast maha.
• Preeriaprovintside farmeritele lubatakse 1,5 miljardi dollari ulatuses abi, mis aga põllumeeste hinnangul pole küllaldane.
• Valitsus eraldab järgmise kahe aasta jooksul 161 miljonit dollarit palkamaks täiendavalt 1000 RCMP ohvitseri ja föderaalprokuröri, kelle ülesandeks jääb võidelda selliste konservatiivide prioriteetide elluviimise eest nagu narkootikumide ja korruptsiooniga võitlemine ning piiride julgeoleku tagamine.
• Unustatud pole ka Kanada põlisrahvast, kelle eluasemete ja sotsiaalsete olude parandamiseks eraldatakse järgmise kahe aasta jooksul 450 miljonit dollarit, lisaks veel 300 miljonit väljaspool põliasukate keskusi paiknevate majapidamiste abistamiseks.
• Valitsus on asunud praeguse $468-miljardilise võla tagasimaksmisele, lubades seda vähendada 3 miljardi dollari võrra aastas.

Eelarve oli hoolikalt kalkuleeritud — lisaks ülalmainitule pudenes sealt midagi ka Kanada linnadele ja provintsidele; seenioridele, väikeäripidajatele, kuriteoohvritele jne, jne. Aga ega sellega siis veel rahul olda! Pushkini muinasjutust tuttava ahne kaluri naise kombel nõutakse ikka rohkem, küsimata, kust see tuleb. Toronto Star'i 3. mai juhtkirjas leitakse näiteks, et Kanada majanduslik mootor, Ontario provints pole küllalt saanud raha, et olla konkurentsivõimeline tänases maailmas. Nurinat kuuldub ka selle üle, et pole peetud vajalikuks piisavalt „polsterdada“ haridus-, keskkonna- ja sotsiaalvaldkondi.

Esmapilgul näib, et Kanada maksumaksja võib täna hingata kergemalt — perekonna maksukoormus langeb ja hüvised kasvavad. Kuid samas valmistas eelarve pettumusi ka: selles pole juttu bensiinihinna kompenseerimisest või sellele kehtestatud maksude vähendamisest.

Mida siis arvab sellest eelarvest üks tavaline, keskmine kanadalane? Kuidas ja kuivõrd mõjutab uus eelarve tema majanduslikku olukorda ajal, mil kaupade ja teenuste hinnad tõusevad iga päevaga? Kas midagi on tõesti muutumas või muutunud, küsivad Joe ja Jane, kelle peres pole enam alla 6-aastaseid lapsi, puuetega isikuid ega üliõpilasi. Sun'i analüütik Greg Weston arvab oma 3. mai kirjutises, et keskmine Joe hoopis kaotab uue eelarve läbi. Tema arvutused näitavad, et $40.000-lise aastapalgaga kanadalane hoiab uute meetmete läbi kokku 200 dollarit aastas ehk ca 55 senti päevas. Tassiks kohviks sellest ei jätku, rääkimata siis uuest autost. Aga hindade kasv on pöördumatu ja ületab oletatavasti selle 200 dollari maagilise piiri.

Arusaadavalt kulub uuel valitsusel üksjagu aega gigantse riigilaeva eemaldamiseks karidelt ja selle ümberpööramiseks õigele kursile opositsiooni kisa ja kära saatel. Nii ei maksagi kardinaalseid muudatusi esialgu ehk oodata. Peaasi, et laev oleks õigel kursil ja et on asutud valimiseelseid lubadusi täitma.

Kokkuvõtteks: maksud vähenevad, Kanada võlg kahaneb ja valitsus eraldab mitmesuguste programmide kaudu kanadalastele rohkem raha. See on tervitatav uudis keskmisele kanadalasele, ka Joe'le ja Jane'ile ning Reinule ja Mallele.

 
Arvamus