Punased jooned
Kui USA president Donalt Trump märkis iraani terroristide jaoks punase joone, teatades, et kui nad selle ületavad USA kodanike ründamisega järgnevad tõsised tagajärjed, siis meenutasid terroristid eelmise USA presidendi Obama punast joont mille ületamisele ei järgnenud midagi, ja jätkasid ründamist.
Nad said aga ilmselt aru, et president Trumpi tasub tõsiselt võtta pärast seda kui President Trump andis käsu hukata Iraani terroristide peamees Qasem Soleimani, koos ta lähimate kaaslastega. See tekitas paljudes tõsist hirmu tõsise sõja algusest. Börsi hinnad langesid.
Iraani mannetu vasturünnak
Iraani riigi ja usujuht ajatolla Ali Khamenei küll ähvardas kolme päeva jooksul rünnata 25 USA sõjaväe baasi, aga selle asemel toimus rünnak, teisipäeval 7. jaanuaril, ainult kahele Iraagi baasile, kus viibivad küll ka ameeriklased, aga ilmselt äärmiselt ettevaatlikult. Esiteks teatasid iraanlased täpse aja millal rünnak algab ja nad ründasid ilmselt eesmärgil mitte tappa ühtegi ameeriklast ega iraaklast ja tekitada nii vähe kahju kui võimalik. Huvitav on see, et kolmandik nende 15 raketist kas ei lõhkenud või jõudnud isegi Iraagi sõjaväebaasi.
Iraani välisminister Mohammad Javad kinnitas seepeale Twitteri kaudu, et Iraan ei taotle eskaleerimist ega sõda ja loeb asja lõpetatuks. Börsi hinnad tõusid.
Et koduse publiku ees oma mainet säilitada, valetas ajatolla iraanlastele, et ameerika sõdureid oli hukatud ja rünnakuga olevat antud USA-le „vastu nägu“.
Iraanlaste asjaajamised näivad igal juhul läänemaailmale kummalised. Solemeini matuste käigus trambiti surnuks umbes 60 inimest ja peale rünnakut hukkus Teherani lennuväljalt õhku tõusnud Ukraina lennuliini lennuk. Lennukit nähti leekides enne alla kukkumist, lendur ei jõudnud ühtegi teadet väljastada ja kõik 176 inimest pardal said surma. Iraanlased pole nõus lennu salvestuse instrumenti, nn musta kasti, õnnetuse põhjuse tuvastamiseks välja andma. USA ja Iraagi luureametnike hinnangul tabas lennukit Venemaal ehitatud Tor M-1 maa-õhk tüüpi rakett. Näib, et rumala asjaajamise tõttu.
Järgmisel hommikul alustas president Trump oma kõnet ameeriklastele iraani rünnaku teemal lubadusega, et niikaua kui tema on president, Iraan omale tuumarelva ei saa. Ta ilmselt leidis, et Iraani juhid on nüüd aru saanud, et nad USA kodanikke ega liitlasi enam ei ründa, aga lisas, et tsiviliseeritud maailm peab Iraani režiimile saatma selge sõnumi, ent nende käitumist terrori külvamisel üle maailma ei tolereerita.
Ta lisas ka, et USA kehtestab Iraani valitsusele täiendavaid majandussaktsioone ja avaldas soovi, et NATO oleks Lähis-Idas aktiivsem.
Muslimite kaklused, tapmised ja iseärasused
Kuigi muslimid, väheste eranditega, on kehtestanud endile tänapäeval terrorismi monopoli, on huvitav, et suurelt osalt on Allah kummardajate veretööde ohvrid olnud teised Allahi kummardajad.
Nende vastuolud algasid juba aastal 632, kui nende usu looja ja prohvet Muhamed suri. Mõned arvasid, et uus usujuht tuleb valida. Nad valisid Muhamedi nõuandja Abu Bakri ja tolle järgijaid hakati kutsuma “sunniitideks”, mis araabia keeles tähendab “too, kes järgib prohveti traditsioone”. Teised arvasid, et Muhamedi mantli peab pärima ta onupoeg ja väimees Ali bin Abu Talib. Neid hakati kutsuma šiitideks. Sõna “šiit” tuleb fraasist “Shia-t-Ali”, Ali partei.
Praegu on vähemalt 85% muslimitest sunniidid. Šiitid on enamuses Iraanis ja Iraagis aga neid on ka palju Jeemenis, Bahreinis, Süürias, Liibanonis ja Aserbaidžaanis. Iisraeli rahvastikust on küll 75% juudid, aga 17.4% on ka sunniidid, kellel Iisraelis siiski täielikke kodanikuõigusi ei ole. Huvitav on see, et Iraanis on ametlikult tunnustatud ja lubatud peale islami ka ristiusk, juudiusk ja Zoroasteri usk.
Usulahud pole ainukesed muslimite omavaheliste konfliktide põhjustajad. Saudi-araabia ja Iraani vaheline vaen tuleneb peamiselt Hormuze väina kontrollimisest. Läbi selle transporditakse 20% kogu maailma naftast. Saudi-araabia ja Iraan on olnud sõjajalal juba aastasadu ka rahvuslike, araablaste ja pärslaste vastastikuse sallimatuse tõttu. XVI ja XVIII sajanditel valitses Iraanis Safavide dünastia. Safavid üritasid taastada kunagist Pärsia ülemvõimu lähis-ida riikides ja koguni terves maailmas ja selle käigus alistada araablased.
Iraanlaste, varem tuntud pärslastena, keel on farsi, mis on üks haru indo-euroopa keeltest. Suurem osa euroopa keeltest moodustavad teise haru. Araabia keel, nagu ka juutide heebrea keel kuulub semiidi keelte hulka. Kuna koraan ja traditsioonilised prohveti ütlused, nn „hadith“, mis moodustavad tähtsa osa islami doktriinist, on kirjutatud araabia keeles, on see ka islami liturgiliseks keeleks.
Niihästi sunniitide kui ka šiitide äärmuslased edutavad terrorismi. Nad peavad õigeks džihaadi, mis on püha sõda kas iseendaga või islami vaenlastega, kellede tapmist nad peavad õigustatuks. Niihästi sunniidid kui ka šiitid peavad naisi teisejärgu inimesteks, kes peavad alluma meeste kontrollile ja mõnedes moslemi riikides ei tohi tänaval ilma keha peaaegu täielikult katmata ja ilma lähedase meessugulaseta kõndida ega autot juhtida. Mõnes riigis isegi mitte koolis käia.
Araabia kultuuri tõus ja langus
Keskajal olid araablased maailma teaduste ja kultuuri eestvedajad. Nad olid maailma ajaloo silmapaistvad numbrisüsteemide leiutajad ja matemaatikud ning taevakehade avastajad. Juba kaua on olnud kasutusel araabia numbrid – ka „algebra” ja „algoritm” on araabiakeelsed sõnad. Kaks kolmandikku taevatähti kannavad araabiakeelseid nimesid. Araablased domineerisid teadusmaailma 300 aastat, IX sajandist XII sajandini. Praegu terroristide löögi all olev Bagdad oli kunagi maailma intellektuaalne keskpunkt. Araablased vajusid aga vaimupimedusse sellel lihtsal põhjusel, et üks nende suur usujuht, imaam Hamid Al-Ghazali, kelle pea arvatavasti matemaatikat ei suutnud jagada, suutis usklikke selle asemel veenda, et matemaatika on saatana poolt välja mõeldud.
Oma usu tõttu vahetasid araablased teaduse terrorismi vastu. Nende lähedaste veresugulaste juutide usk ei kuulutanud matemaatikat saatana pärusmaaks ja nüüd nabivad juudid suure jao kõikidest Nobeli teadusauhindadest.
Oht läänemaailmale
Harvardi Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Keskuse kuulus professor Samuel P. Huntington hakkas aastal 1992 kirjutama tulevastest suurematest rahvaste konfliktidest ja aastal 1996 andis ta välja raamatu „The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order”, maakeeles „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine”, milles ta ennustas, et pärast Vene kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemist kujunevad rahvaste konfliktide allikaks peamiselt usulised ja kultuurilised eripärad.
Ta ennustas päris õigesti, et just islami ja läänemaailma kokkupõrge, mis on kestnud enam-vähem 1300 aastat, muutub tulevikus kõige ohtlikumaks.
Näib, et vähemalt president Trumpi ajastul suudab läänemaailm ennast islami terroristide vastu kaitsta. ISISe kalifaat hävitati Trumpi juhtimisel paari aasta jooksul. Tõsist hädaohtu läänemaailmale ja Euroopa põlisrahvastele kujutavad endast aga ka tapmistele, röövimistele ja vägistamisele altid islami sõjapõgenikest sisserändajad, kellele piiramatult tolerantsed ja multi-kulti krampides tõmblevad lääneriigid on oma piirid avanud. Kõige suuremaid põgenike voore põhjustavad tapatööd toimuvad tänapäeval just moslemite endi vahel. Isegi jõukas, kõrge kultuuriga Rootsis on juba linnarajoone, mis on niivõrd muslimite kontrolli all, et Rootsi politsei ei julge sinna enam minna.
Muret tekitab, või peaks tekitama fakt, et kõige kiiremini kasvab maailmas islamiusuliste osakaal. Viimased USA Pew Uuringute Keskuse andmed näitavad, et aastaks 2050 oleks neid natuke üle 30 protsendi, nagu praegu kristlasi ‒ peamiselt seetõttu, et nende iive on keskeltläbi 3,1 last iga naise kohta. Stabiilse elanikkonna jaoks on vaja ainult 2,1 protsenti. Kristlaste protsent hakkab kahanema, eriti riikides nagu USA, Prantsusmaa, Hollandi ja Uus-Meremaa.
Peamine, võiks isegi öelda ainukene põhjus miks islami riigid on läänemaailmale tähtsad on fakt, et maailma suurimad nafta eksportijad on olnud peamiselt Saudi-araabia, Iraan, Iraak, Kuveit ja Ühendatud Araabia Emiraadid.
Naftatootjad demonstreerisid oma võimu 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõja aegse naftaembargoga, et karistada Ameerika Ühendriike Iisraeli relvastamise eest ja mõjutada sõjajärgseid läbirääkimisi. Nafta hind tõusis kiiresti neljakordseks. Kuna USA majandus sõltus tollal suurelt osalt imporditud naftast oli embargo raske löök USA majandusele ja ähvardas kutsuda esile ka globaalse majanduslanguse.
Kui USA ründas Iraaki aastal 2003, et kukutada USA-vaenulik sunniidist valitseja Saddam Hussein, siis tehti seda Iraaki demokraatia juurutamise ja, nagu hiljem selgus, olematute massihävitusrelvade leidmise nimel, aga kindlasti oli üks põhjus ennetada nafta kasutamist USA survestamiseks.
President Trumpi valitsuse ajal on USA saavutanud sõltumatuse nafta impordist ja on nüüd isegi energia eksportija. Võib arvata, et USA enam eriti ei hooli Islami nafta eksportijatest. USA Euroopa liitlased kahjuks peavad hoolima ja seetõttu hoolib mõnevõrra ka USA. USA ja ta Euroopa liitlaste seisukohad ja poliitika nafta eksportijate suhtes on hakanud aga üha rohkem erinema. Euroopa riigid on nõus jätkama Iraaniga Obama-aegset tuumarelvade kontrolli lepet, mis tulevikus lubab Iraanil toota tuumarelvi. Trump ei ole.
Niihästi Euroopa riigid kui ka USA on aga ühel meelel, et NATO vägede kohalolek Iraagis on ikka veel vajalik, et piirata Iraani ja Putini võimu lähis-ida riikides. Iraanil ei tohi ikka veel lasta sulgeda Hormuze väina. Putinil ei tohi ikka veel lubada taastada Nõukogude kurjuse impeeriumi „hiilgust“.