Christoph von Stackelberg ja noor Minona. Foto: Jochen Klenk
Jüri Reinvere on ainus Eesti helilooja, kellelt on juba neli välisteatrit tellinud täispika ooperi ja sellega on temast saamas ka viljakaim ooperikirjutaja läbi Eesti ajaloo. 25. jaanuaril Regensburgi teatris esietendunud Jüri Reinvere süvapsühholoogiline uudisooper “Minona” võeti vastu suure elevusega.
Esietendust saatis suur meediatähelepanu, kohal olid Saksamaa suurimad ajalehed, ringhäälingute esindajad ning mitmete teiste maade meedia Šveitsist ja Austriast Rootsini. Üks Saksamaa mõjukamaid festivalijuhte ütles: “Beethoveni aasta algas tegelikult selle teosega.”
“Minona” on lugu Beethoveni väidetavast tütrest. Lavaloo peategelased on heliloooja tahtel Beethoveni väidetav tütar Minona, kes sündis Viinis (eluaastad 1813–1897), ja tema ema, Beethoveni kirja “Surematule armastatule” adressaat, Beethoveni omaaegne klaveriõpilane Viinis Josephine Brunsvik (1779–1821), abielunimega Stackelberg. Kirja oli Beethoven kirjutanud nädalapäevad pärast seda, kui oli taas kohtunud Josephinega 1812. aastal Prahas.
Ooperi libreto on koostanud Reinvere ise. “Minona” on peale selle, et muusika ja libreto autor on Eestist pärit helilooja, seotud Eestiga ka sisuliselt. Kogu ainestik muutus praegu Frankfurtis elavale Reinverele väga lähedaseks seetõttu, et Minona elas omal ajal pikka aega tema sünnilinnas Tallinnas. Minona elas enam kui kakskümmend aastat, 1819–1842, oma seadusliku isa, baltisakslasest haridustegelase Christoph von Stackelbergi residentsis (kuni viimase surmani) Tallinnas Suur-Kloostri tänaval. Stackelberg oli muu hulgas aastatel 1819–1834 ka praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor, kogu Eestimaa kubermangu koolide direktor jpm. Jüri Reinvere käis ooperi loomise protsessi ajal Josephine-Minona-parun Stackelbergi jälgi otsimas ka Tartus arhiivides, vaatles nende elupaiku Tallinnas Suur-Kloostri tänaval ja Vääna mõisas.
Nimiosas laulab Rumeeniast pärit sopran Theodora Varga, kes on Regensburgis töötanud juba aastaid. Kokku on kahevaatuselises nelja pildiga etenduses laval 13 tegelast.
“Minona” on oma väljendusvahenditelt kammerlikum kui Reinvere eelmised ooperid, kuid ootamatult käib välja II vaatuses mitu võimsat kulminatsiooni,” kirjutab Ia Remmel oma arvustuses. “Helilooja pöörab jätkuvalt suurt tähelepanu solistipartiide vokaalsusele, pidades oluliseks nende head lauldavust. Meloodiakasutus ongi kaasaegses ooperis üks kõige keerukamaid valdkondi. Reinvere ooperites on see põhjalikult läbi töötatud ning vastavuses tegelaskujude erinevate psühholoogiliste seisunditega.”
“Esietenduse õhtul kuuldud arvamustes toodi esile Reinvere orkestratsioonioskust. Orkestripartii on mitmekesine ja paindlik, arvestab ideaalselt lavalise vokaaliga. Vaatused on omavahel kontrastis – orkester on I vaatuses kui õudustäratav psühhotriller, II vaatuses kammerlik ja õhuline. Oma helikeelelt liigub Reinvere siin tonaalsuse ja atonaalsuse vahel, harmoonia baseerub vabalt konstrueeritud heliridadel, mis kuuldeliselt jätab uudselt tonaalse mulje. Reinvere muusikale tüüpiliselt ei lange teose süžee ja muusika kulminatsioonid kokku. Näiteks saabub muusikaline kulminatsioon hetkel, mil vokaalpartiid vaikivad ning kulminatsiooni teeb orkester üksi, lavastuses keerleb kaleidoskoop Beethoveni, Josephine ja Minona piltidest ning “surematu armastatu” kirjadest. Süžeeline kulminatsioon saabub teose lõpus Minona viimases monoloogis, kus ta tunnistab, et tal pole kunagi õieti lastud elada.”
“Minona” on Reinvere esimene ooper esietendusega Saksamaal, kuna ta eelmised ooperid esietendusid Soomes ja Norras. Kas lavalugu kunagi ka Eestisse võib jõuda, seda otsustavad ooperi tellijad.
Eesti Rada
Christoph von Stackelberg ja noor Minona. Foto: Jochen Klenk