Juhtkiri: MRP – mitte ainult ajalugu (2)
Arvamus | 29 Aug 2008  | Elle PuusaagEWR
Äsjase olümpiavaimustuse varjus möödus märkamatult 23. august – päev, mil N. Liit ja natsi-Saksamaa allkirjastasid 69 aastat tagasi kurikuulsa Molotov-Ribbentropi Pakti (MRP) ja selle salaprotokollid. Tegemist oli saatusliku sündmusega Balti riikidele, Euroopale ja kogu maailmale. MRP elluviimise, eeskätt nõukogude okupatsiooni süngete tagajärgedega, oleme kõik hästi kursis.

Euroopa Parlamendi Eesti saadik Marianne Mikko kinnitab, et mitte kõik eurooplased pole teadlikud MRP-st ega leia Euroopa ajaloost rääkides ühist keelt. Seetõttu on ta koos nelja kaas-saadikuga europarlamendis algatanud aktsiooni kuulutada 23. august üle-Euroopaliseks mälestuspäevaks, mis oleks pühendatud nii stalinismi kui natsismi ohvritele.

Mikko sõnul pole natsismi taunimisega kellelgi probleeme, ent kommunismi osas lähevad europarlamentääride arvamused lahku. Kuna Lääne-Euroopas tegutsesid komparteid aastakümneid demokraatliku ühiskonna rüpes ja selle reeglite järgi, on sealsetel kodanikel raske mõista ainuparteina võimutsenud NLKP kuritegelikkust.

Hinnates kõrgelt M. Mikko initsiatiivi, on ometi raske uskuda, et kui isegi Euroopa Parlamendi liikmed ja elukutselised poliitikud ei leia ühist keelt stalinismi ajaloolise pärandi hindamisel, oleks seda võimalik tavakodanikele ühe päeva abil selgeks teha. (Sama probleemiga puutume ju alatasa kokku ka Põhja-Ameerikas.) Tänuväärne idee – panna mälestuspäev teenima lepituse, ühendamise ja Euroopa taasleidmise eesmärki võib kergesti nurjuda ja muuta selle vaid üheks ebamääraseks tähtpäevaks paljude seas.

Kuigi N. Liidu rahvasaadikute kongress tühistas juriidiliselt MRP juba 1989, näib, et selle vaim ja kurjakuulutav vari hõljuvad tänagi endise Nõukogude impeeriumi kohal. Ajad, nimed ja riiklikud formatsioonid on muutunud. Nõukogude sõdur ei ülbitse enam Eestis. Aga meie mõtted on praegu suunatud Gruusiasse, kus meist nii erineva elulaadi ja temperamendiga mägede pojad peavad võitlust Vene agressoriga oma vabaduse ja iseseisvuse säilitamise nimel. Õigus on nähtavasti neil, kes kinnitavad, et ajalugu kordub, liikudes küll mööda spiraali ehk jõudes mõne aja pärast erinevale tasandile.

Tunne Kelam ütles 23. augustil Hirvepargi kõnekoosolekul, et Eestisse tuleks rajada NATO sõjaväebaasid. Paljud väljendasid seal kartust, et äkki annab võõrvägede sissetoomine Venemaale hea ettekäände relvade kuhjamiseks Eesti-Vene piiri äärde ja meie riigi ründamiseks. Kas aga Moskva riskiks seda teha, teades, et NATO vastus ei tarvitse olla vaid kerge löök vastu näppe, vaid midagi märksa tõsisemat?

26. augusti SL Õhtulehe juhtkirjas öeldakse, et ehkki Eestil on hea küberkaitse keskus, oleks Vene karule vastukaaluks kohapeal hea toetuda ka teistele ja suuremaarvulisematele üksustele. 57% selle lehe vastavale küsimusele vastanutest leidsid, et baasid suurendaksid Eesti julgeolekut. Ja seda peaks NATO-sse kuulumine Eestile ka tagama.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
arno02 Sep 2008 03:23
Molotov - Ribbentrop pakt on kogu maailmas laialt tuntud ja kommenteeritud. Aga miks pole arutluse alla võetud teist sellist pakti - KOLMIKPAKTI, mille sõlmisid MRP st vaid veidi hiljem Inglismaa-Prantsusmaa ja NSVLiit Salksamaa purustamiseks ja mis Saksamaale teada saades ei jätnud Talle erilisi valikuvõimalusi. Tookordne NSVL oli üheaegselt seotud mõlema paktiga nagu tõeline valemängija aga see asi on tänini jäänud ilma maailma tähelepanuta ja millegipärast täiesti mahavaikitud, MIKS?
Risto Tanner29 Aug 2008 10:38
"Kuigi N. Liidu rahvasaadikute kongress tühistas juriidiliselt MRP juba 1989, näib, et selle vaim ja kurjakuulutav vari hõljuvad tänagi endise Nõukogude impeeriumi kohal." Mitte ainult ei näi, vaid tegelikult hõljubki. Üks kokkuleppe osapool püüab sellega saavutatust kramplikult kinni hoida, teine küll häbeneb, aga võtab esimese kasulikud meelitused siiski vastu ja püüab oma järeleandlikkusele teiste europartnerite tugegi leida. Ajalugu kipub korduma ja viimane aeg on sellest õppida. Nii nagu Sudeedimaa okupeerimisega vaikne nõustumine julgustas Hitlerit, nii julgustas Putinit lääne vaikne nõustumine vene tapatalgutega Tshetsheenias. Sõda Gruusia vastu on selle järeleandlikkuse otsene tagajärg. Nagu Venemaa hävitas sõnamurdlikult Eesti valitsuse, kes oli temaga baaside lepingu sõlminud, nii rikub ta ka praegu vaherahulepet Gruusias. Pettus, vale ning manipulatsioonid suurte rahvastikugruppidega on aastasadu olnud Vene ekspansionismi tööriistadeks ja on seda ka edasi. Kui lääs tahab oma demokraatlike väärtuste juurde kindlaks jääda, tuleb aegsasti ette valmistada elu ilma venelaste poolt Põhja põlisrahvastelt röövitud gaasi ja naftata, lõpetada Vene imperialistliku militarismi toetamine majandussuhete kaudu Venemaaga. Seal tunnistatakse ainult jõulist tegevust, sõnad ei maksa Vene kontekstis midagi.

Loe kõiki kommentaare (2)

Arvamus