Kommentaarid artiklile https://www.eesti.ca/juhtkiri-kaugeleulatuvate-tagajargedega-palagan/article4867
Juhtkiri: Kaugeleulatuvate tagajärgedega palagan
14 Aug 2003 Elle Puusaag

„Klounid, provokaatorid ja hüppavad jänesed“ — niisuguste hävitavate sõnadega iseloomustas ekspeaminister ja Reformierakonna esimees Siim Kallas eurovastaseid oma intervjuus Postimehele, nimetades nende rahvahääletuse-eelset kampaaniat näitemänguks.

tom 18 Aug 2003
Pooldajad vôiks tôesti rohkem konkreetsuse ja pôhjendatusega silma paista. Kui seda ei juhtu, kaldun pigem EI-le. Ma ei ole vastane, vaid euroskeptik.
iivo 18 Aug 2003
Konkreetsus ja põhjendatus on välistatud olukorras kus varjatakse ja teisendatakse fakte .Jääb üle ainult demagoogia ja sõim , mida on täis terve Eesti kirjutav-rääkiv press .
Savisaar aga pissis vastu tuult , koos sellest tulenevate tagajärgedega .
Peter 20 Aug 2003
Kallas ja kõik teised europooldajad võiksid koilida Belgiasse.
Vlad Bukovski 20 Aug 2003
KAS EUROOPA LIIGUB DIKTATUURI POOLE?
Vladimir Bukovski

(autorist vt kommentaari lõpust)

Me elasime II maailmasõja järel ligi viiskümmend aastat suures ohus, suure pinge all, suure monstrumi – Nõukogude Liidu ähvardavas varjus, kes iga silmapilk oleks võinud Euroopa alla neelata. Me teadsime, et oli olemas selline agressiivne riik, kes tahtis oma poliitilist mudelit levitada üle terve maailma. Mitmel korral mu eluajal olime väga lähedal selle tõeluseks saamisele. Ja ime läbi – tõepoolest – oleme just nüüdsama tolle elaja surma tunnistajateks olnud. Alles saime tunda suurt kergendust, et elajas on surnud ja suur oht on möödas, aga seeasemel, et õnnelikult elada ja oma asju ajada, näeme nüüd järsku uue elaja sündi.

s o t s i a l i s t l i k e r i i k i d e l i i t

See uus ebard on eelmisega hämmastavalt sarnane. Ja mida rohkem ma tema arengut jälgin, seda enam leian tal ühiseid jooni tollega, kelle me äsja oleme maha matnud. Lubage seda lihtsa võrdluse abil illustreerida: Mida kujutas endast N Liit? Nõukogude Liit oli sotsialistlike vabariikide liit. Mida kujutab endast EL? See on sotsialistlike riikide liit. Kuidas juhiti N Liitu? Viieteist mittevalitud inimese poolt, kes olid iseend ametisse pannud ja keda me ei saanud sealt kõrvaldada. Ja kuidas juhitakse EL-i? Umbes kahe tosina mittevalitud inimese poolt, keda me ei saa vallandada ja kel pole meie ees aruandekohustust. Kuidas loodi N Liit? Vabariigid sunniti liituma, sageli sõjalise jõuga. Kuidas luuakse EL-i? Riike sunnitakse ühinema, ähvardades rahaga ja kasutades ka igasugu muud hirmutamistaktikat.

Teoreetiliselt võis iga vabariik N Liidust välja astuda. Nii oli see konstitutsiooni kirja pandud. Tegelikult ei olnud mingit protseduuri ette nähtud. Ja nii ei võinud keegi eraldumisprotsessi algatamist isegi üritada. Oma ehmatuseks olen avastanud, et olukord EL-is on samasugune. Pole mingit protseduuri, mille abil võiks sealt välja saada. Protseduuri pole välja töötatud, ehkki keegi pole kunagi öelnud, et te ei saa EL-ist välja astuda. Kui te aga lähenete küsimusele juriidilisest küljest, siis vastavat protseduuri pole olemas.

(jätk vt jrg kommentaar)
Vlad Bukovski 2 20 Aug 2003
(Algus vt Vlad Bukovki Euroopa ähvardusest)

k o r r u m p e e r u n u d j a a g r e s s i i v n e

Nõukogude Liit oli muinasjutuliselt, fantastiliselt korrumpeerunud riik. Korruptsioon oli organiseeritud ülaltpoolt. Oli olemas tüüpiline nõukogude-sotsialistlik korruptsioon, millist üheski teises riigis ei leidu. Kindlasti on tänapäeva maailmas paljud riigid korrumpeerunud ja bürokraatial on loomulik omadus korrumpeeruda. Kuid korruptsiooni liike on mitmeid. On olemas korruptsioon, mis ise tungib elavasse organismi, ja on olemas korruptsioon, mida organiseeritakse ülalt ja mis on osa süsteemist. Ja sümptomite järgi võin ma kirjeldada haiguse iseloomu. Euroopa Liidu korruptsiooni sümptomid on tüüpiliselt sotsialistlikud.

Nõukogude Liit oli agressiivne riik. Juba loomu poolest võis ta eksisteerida ainult, haarates enda alla uusi riike, uusi rahvaid, uusi territooriume. Niipea kui ta laienemast lakkas, algas lagunemine. Kui vaadata EL-i, siis võib näha sama dünaamikat. Ehkki rahaliselt ega majanduslikult pole Euroopa rahvaste huvides järjest uusi liikmeid vastu võtta, üha uusi majandusi aidata, sest see nõuab määratuid investeeringuid, sellegipoolest otsivad nad uusi liikmeid, surudes ühte Euroopa riiki teise järel – väga sageli nende vaba tahte vastaselt, nende finantssõltuvust kasutades – liituma EL-iga.

Tekib küsimusi: Kas need sarnasused on ainult välised? Või on muid põhjusi, miks kaks struktuuri nii sarnaneb? Olles teinud uurimistööd keskkomitee arhiivides ja mõningat uurimistööd ka siin EL-is, tulin ma õige ruttu järeldusele, et see ei ole juhuslik.

(Jätku vt Vlad Bukovski 3)
Vlad Bukovski 3 20 Aug 2003
(Algus vt Euroopa ähvardustest,
eelmine osa Vlad Bukovski 2)

b o l ð e v i k u d j a m e n ð e v i k u d

Lihtsamalt öeldes võib sõjajärgse Euroopa ajalugu määratleda kommunistide ja sotsialistide või teisiti öeldes bolðevike–menðevike vaheliste suhetena. Ja need suhted määrasid ära enamuse viimase viiekümne aasta sündmustest Euroopas. Kommunistid ehk bolðevikud tahtsid alati värvata oma plaanide elluviijateks menðevikke, et saada Euroopa majanduspotentsiaali sotsialismi käsutusse ja muuta see sotsialistliku maailma ülesehitamise peamiseks liikumapanevaks jõuks. Menðevikel on alati olnud ühed ja samad unelmad – et ühel heal päeval bolðevikud loobuvad oma jäikusest ja pöörduvad tagasi sotsiaaldemokraatia rüppe. Ja alati, kui bolðevikud raskustesse satuvad, kasutavad nad sama trikki. Nad teesklevad, et pöörduvad tagasi sotsiaaldemokraatiasse, ning sotsiaaldemokraatidel on hea meel. Ja trikk on alati läbi läinud! Uskuge või mitte, see töötas Lenini, Stalini, Hruðèovi ja Breþnevi ajal ning kõige paremini Gorbaèovi ajal! Parajal momendil tuli välja ka seda menðevike unelmat toetav teooria – konvergentsiteooria, mis oli kuuekümnendate alguses väga populaarne, eriti sotsialistide seas. See oli kahe maailma lähenemine, kus teooria kohaselt oleksid kommunistid loobunud oma jäikusest, Lääne-Euroopa muutunuks sotsiaaldemokraatlikuks ja kaks maailma oleks teineteisega sarnastunud, poleks enam olnud eraldatust, sõdasid, vaenulikkust, valitsenud oleks üldine õnn.

1 9 8 5 – a j a l o o l i n e p ö ö r d e p u n k t

Ühinenud Euroopa kontseptsioonil või Euroopa ühisturu loomisel pole sellega mingit pistmist. Algupäraselt oli see hoopis teine mõiste. See nägi tegelikult ette ainult ühisturu loomise, ei midagi rohkemat ega vähemat. Ja esialgu oli nii Lääne vasakpoolsete kui ka N Liidu suhtumine sellesse negatiivne. Kuni aastani 1985 oli N Liit vastu Euroopa integreerumisele. Nad suhtusid sellesse vaenulikult, nagu millessegi, mida ehitati nende vastu.

See kõik hakkas juhtuma 1985. aastal. Aastaks 1985 tulid Euroopa sotsialistid järsku välja ideega, et kui nad võtaksid kogu selle kava üle ja pööraksid ta ümber, siis võidaksid nad sellest. Täpselt neil aastail, 1985-1986 muutus otsustavalt N Liidu suhtumine Euroopa integreerumisse. Selmet suhtuda sellesse vaenulikult, hakkasid Nõukogud seda nimetama “Euroopa ühiskoduks”. Mida see siis tähendas? Seda, et Moskva kommunistid olid sõlminud kokkulepe Euroopa sotsialistidega, eriti aga Sotsialistliku Internatsionaali ja sellesse kuuluvate parteidega. Nad said luua struktuuri, mis lubaks neil Euroopat sotsialismi rööbastele juhtida.


n õ u k o g u d e o p e r a t s i o o n

Seepärast me kõik nägimegi 1989. aastal hämmastavaid muutusi Euroopas. Järsku hakkasid kõik Ida-Euroopa diktaatorid võimult kukkuma. Seda nimetati “sametrevolutsiooniks”. Tegelikult oli see Nõukogude operatsioon. Kui ma püüdsin analüüsida 1989. aasta sündmusi, siis pakkus mulle huvi, milleks oli neil üldse revolutsiooni tarvis? Tavaliselt, kui Nõukogud tahtsid valitsuse, olgu siis Poola või Ungari oma välja vahetada, piisas ühest telefonikõnest. Selle jaoks polnud neil mingit tarvet korraldada revolutsiooni. Ja seletus on siin: Nad vajasid revolutsiooni, et suruda inimestele peale “inimnäolise sotsialismi” ajast ja arust mudelit. Nad tahtsid niiöelda korrata Praha Kevadet, katapulteerida ta aastast 1968 kaasaega ja niiviisi tegutsemine oleks neil aidanud üldrahvaliku entusiasmi käivitada. Asi oleks vastu võetud rahva omaalgatusena ja oleks lasknud neil sel tasemel olukorda stabiliseerida.

Kogu mu jutt ei ole lihtsalt oletus. See kõik on dokumenteeritud, läbi uuritud, tõestatud. Näiteks Tðehhi Vabariigis Vaclav Haveli valitsuse poolt läbiviidud uurimine kõrvaldas igasugused kahtlused, kuivõrd Praha 1989. aasta sündmused kujutasid Nõukogude operatsiooni. Nii algasid 1989. aasta sündmused Tðehhi Vabariigis, tol ajal veel Tðehhoslovakkias, suure tudengimeeleavaldusega, mis politsei poolt toorelt maha suruti ja mille käigus mäletatavasti üks üliõpilane surma sai. Tðehhi valitsuse endapoolne uurimine on nüüdseks näidanud, et need demonstratsioonid olid KGB organiseeritud, et üliõpilane, kes väidetavalt surma sai, elab ja on tegelikult üks noor julgeolekuohvitser. Operatsioon viidi läbi Tðehhi luureülema kindral Alois Lorentsi juhtimisel, kes on praegu veel elus. Ma nägin, kuidas ta kaamera ees rääkis, et see oli tegelikult Nõukogude operatsioon, “mille me viisime suurepäraselt läbi, ja õnneks, kõige lõpuks, me ei saanud selliseid tulemusi, nagu meilt oodati. Meilt ei oodatud, et Vaclav Havel saaks presidendiks. Meilt taheti üht liberaalset kommunisti. See aga ei läinud nii.”
(jätk vt Vlad Bukovski 4)
Vlad Bukovski 4 20 Aug 2003
(Eelmine osa vt nime alt Vlad Bukovski 3)

Enamvähem samamoodi juhtus Saksamaal. Esimesed demonstratsioonid Honeckeri vastu organiseeriti Krenzi poolt Moskva korraldusel. Gorbatsov tahtis päris avalikult Honeckerist lahti saada ja esimesed rahutused olid kõik juhitud ja organiseeritud Moskva poolt Ida-Saksa julgeolekuteenistuse kaudu. Rumeenia oli ainus riik, kus neil edu oli. Seal tahtsid nad Ceausescu asendada Iliescuga ja see neil ka õnnestus. Teistes maades olid nende operatsioonide tulemused vastupidised sellele, mida nad saada tahtsid, sest ootamatult selgus, et inimesed ei taha seda, mida tahtsid nemad. Inimesed ei tahtnud “inimnäolist sotsialismi”. Nad ei tahtnud üldse mingit sotsialismi. Ja liberaalseid kommuniste ei tahtnud nad samuti. Nii et kui inimesed kasvõi lühikeseks ajaks said võimaluse välja öelda, mida nad tahavad, siis nad ka tõestasid seda, et neid uusi režiime, mida neile pakuti, nad ei taha.

Saksamaal tahtsid Nõukogud, et ühinemine viidaks läbi ainult Euroopa integratsiooni raamides. Selline oli N Liidu ametlik poliitika. Nad teadsid, et nad saavad toetuda oma partneritele Euroopa sotsiaaldemokraatidele. Ja kujutleme hetkeks, mis oleks juhtunud, kui Saksamaa ühinemine oleks toimunud hiljem, kui see poleks toimunud 1990, vaid oleks neli–viis aastat edasi lükkunud… Kuidas oleks läinud siis? Asi oleks toimunud kas praegu või veidi hiljem, mil Euroopa oleks juba koondunud. Nad oleks saanud ühinenud Saksamaa sotsialistide kontrolli all, demilitariseerituna, väljaspool NATO-t ja nii edasi. Seda tehes oleks neil samal ajal olnud stabiilne Poola, mis oleks olnud jagatud N Liidu ja Saksamaa huvisfäärideks. Nii nägi ette nende plaan. Plaan kukkus aga läbi, sest inimesed Ida-Euroopas teadsid paremini, mida teha. Nad ei jäänud ootama. Saksamaal otsustasid nad ühinemise läbi viia otsekohe ja tegid õigesti. Kui nad oleksid veel mõne aasta oodanud, ei oleks nad kunagi seda saavutanud, mis neil nüüd käes on.

Tulemuseks oli, et kogu plaani Nõukogude-osa kukkus läbi. Ja aasta jooksul lagunes ka N Liit. Kuid sama plaani Lääne-osa jäi alles. See, mis meil tänapäeval on selle plaani näol, on ainult pool plaani. Kuid see pool plaani üksindagi on küllalt kohutav. Üldjoontes on see tehtud N Liidu kavade kohaselt. Ma võin teile täpselt öelda, mis hakkab juhtuma, sest teie tulevikus olen ma piltlikult öeldes juba elanud. Ma võin teile näiteks öelda, et selle eksperimendi tulemused on täpselt vastupidised sellele, mida nad kuulutavad. Täpselt nii oli olukord N Liidus. Nüüd nad räägivad meile, et me vajame EL-i selleks, et sõdu ära hoida, säilitada rahu, ehkki praeguses Euroopas ei ähvarda keegi sõda alustada. Aga ma võin kindlalt öelda, et mõne aasta jooksul on enamus Euroopa riike üksteisega vaenujalal, nad on nii ägedalt tülis, et nad on peaaegu valmis sõdima. Nad lubavad meile, et Euroopa ühinemine lubab inimestel ületada nende rahvuslikke erinevusi ja matab alatiseks maha kõik rassilised, rahvuslikud ja etnilised vastuolud. Tulemus on aga täpselt vastupidine. Pärast N Liidu seitsekümmet kolme aastat, kus meid arvati olevat üks rahvuste suur perekond, on meil rohkem etnilisi kokkupõrkeid kui kusagil mujal maailmas.


(Viimane osa vt nime alt Vlad Bukovski 5)
Vlad Bukovski 5 20 Aug 2003
(Kommentaari algust vt Vald Bukovski nime alt)

Praegu nad räägivad meile, et tulemas on üldine õitseng, et ühendamise tagajärjel Euroopa maade majandus tugevneb, kasvades tugevaks konkurendiks Ameerika Ühendriikidele, ja see kõik on meie majanduslikes huvides. Tegelikult on tulemus hoopis vastupidine. Me ei muutu mitte üksnes vaesteks, ebaefektiivseteks ja ülereguleerituteks, vaid järjest enam sõltuvateks Ameerika Ühendriikidest.

Ma tean neid nii hästi ja võin nii kergesti ette öelda nende järgmise käigu, et võiksin saada väga rikkaks, kui leiaksin kellegi, kes oleks valmis minuga kihla vedama. Aga keegi ei taha. Näiteks pakkusin hiljuti ühele oma sõbrale Inglismaal kihlvedu: Vean kihla ükskõik kui suure summa peale, et mõne aasta pärast on meil Euroopa-maks, et maksta kõigi nende kulukate struktuuride eest. Tema ei uskunud mind. Ma pakkusin talle kihlvedu. Kahjuks ta ei nõustunud, vastasel korral ma oleks kahe aastaga rikkaks meheks saanud. Mõned minu teised sõbrad Inglismaal vaidlevad vastu minu võrdlustele, öeldes et N Liidus oli GULAG ja siin Euroopas meil seda ei ole ja ilmselt ka ei tule. Ma vaidlen jällegi vastu. Meil on juba olemas GULAG-i alged. Alustuseks, meil juba on intellektuaalne GULAG. Praeguselgi ajal kiusatakse inimesi taga, nad jäävad ilma töökohast ja kaovad alatiseks avalikkuse vaateväljast lihtsalt seepärast, et nende vaated mõnes küsimuses erinevad ametlikest seisukohtadest, olgu see siis rassi-, seksi-, nais- või jumal-teab-milline küsimus. Suitsumehena tean ma, et ma juba olengi GULAG-is.

Kuid see pole veel kõige lõpp. Gulaag tuleb! Ma lugesin just praegu Nizza lepingut, ja kui teie veel ei ole seda lugenud, siis – lugege kohe! Sest see, millele nad detsembris alla kirjutasid, oli Euroopa politsei loomine. Euroopa politseijõud! Nad on loomas uut KGB-d väga laiade võimupiiridega, sellistega, mida praegu ei ole üheski Euroopa riigis. Kõigepealt on sel politseijõul, Euroopa politseil immuunsus. Küll on tore – politseinik, kes on diplomaat. Ta võib tulla ja teid peksta, ja teie ei saa teda kohtusse kaevata. Kas pole kena! Sellel politseil on isegi rohkem võimu kui KGB-l on kunagi olnud. Peale selle pole teil mingit eelnevat asja arutamist kohtus, enne kui teid välja antakse, sest nad võivad teid viia riigist, kus te elate, mistahes Euroopa riiki. Mitte mingi kohalik seadus ei kaitse teid, kui need inimesed on otsustanud, et te kurjategija olete.



Ma arvan, et ma olen välja öelnud küllalt palju halbu uudiseid. Läheme üle heade asjade juurde. Kuna tegemist on struktuuriga, millega ma olen küllalt hästi kursis, siis võin ma kindlalt öelda, et see laguneb. Lagunedes ta võib tekitada mõningaid majanduslikke raskusi. Ta jätab endast maha lahkhelide ja vaenulikkuse pärandi. See aeg ei tule eriti meeldiv. Kuid see lagunemine tuleb. Üks teine hea uudis on, et selle vastu on palju kergem võidelda kui oli võidelda N Liidu vastu. Asjaga seotud inimesed on nõrgemad, nad ei ole nii jõhkrad kui N Liit. Neil ei ole nii palju kogemusi. Enamus neist on intellektuaalid, kes armastavad rääkida sellest, kui väga nad armastavad inimkonda.

Ma võin teile isegi öelda, kuidas nende vastu võidelda, sest me oleme seda teinud küllalt edukalt. Kuna meil oli juttu korrumpeerunud eliitidest, vaatame neid lähemalt. Me ei räägi ühest või teisest parteist, ühiskonna ühest või teisest osast. Ei, me räägime eliitide korrumpeerumisest Euroopas. Vastuseks sellele on massiline liikumine rohujuure tasandil. See on ainus sobiv vastus. Nii et minge igasse ülikoolilinnakusse, püüdke luua organisatsiooni rakukesi igas ülikoolis, igal tasemel, igas koolis –kõikjal. Las meie noorsugu astub võitlusse, loome massiliikumised.

Kui see toimub, siis pole neil inimestel seal Brüsselis millegagi vastata. Nad ei suutnud vastu seista isegi sellisele väikesele riigile nagu Austria, kes suutis neile edukalt vastu hakata. Kõik, mis nad suutsid teha, oli organiseerida mingid tobedad sanktsioonid, mis tuli neil endil poole aastaga tühistada. See kõik näitab, et need inimesed on nõrgad, rumalad ja võimetud. Nad on enamuses bürokraadid ja, kui me toome tõelise rahvaliikumise võitluse esirinda, siis nad langevad kokku üsna kiiresti. Kui me alustasime meie liikumist kommunismi vastu N Liidus kuuekümnendate aastate alguses, siis keegi meist ei uskunud, et me elame küllalt kaua, et kõige selle lõppu näha. Vaenlane oli tõepoolest tugev – jõhker KGB, mis oleks võinud igal hetkel meid tappa. Ja ikkagi jäime võitjaks meie. Nemad on surnud, meie oleme elus. Ma olen kindel, et väljavaated edu saavutamiseks võitluses nende N Liidu jääknähtude vastu on praegu palju suuremad kui nelikümmend aastat tagasi.

(TÕLGE K MÄTIK)
Anonymous 20 Aug 2003
VLADIMIR BUKOVSKI (s 1942) on endine N Liidu poliitvang; tudengina osales ta samizdatis ja Majakovski väljaku luulekogunemistel Moskvas; sestap pandi ta 1963-65 erivaimuhaiglasse; see andis talle hiljem, 1971 alust pöörduda psühhiaatrite ülemaailmse kongressi poole tõenditega meditsiini kuritarvitustest erimeelsete vastu N Liidus; seejärel 29a-lt sai karistuseks 2+5+5 aastat türmi+laagrit+asumist; 1977 algul vahetas N Liit Vladimir Bukovski välja Läände Luis Corvalani, Chile Kommunistliku Partei peasekretäri vastu. Jätkas antikommunistlikku tegevust välismaal. Osales 1992 Venemaa põhiseaduskohtu protsessil N Liidu kompartei keelustamise üle, tunnistajana president Jeltsini poolel. Praegu elab Bukovski ELis.