Juhtkiri: Justnagu kadakad – mitte uhked, aga vastupidavad
Arvamus | 30 Dec 2009  | Elle PuusaagEesti Elu
Aastavahetusel on kombeks mõelda mitte ainult enda ja oma pere tulevikule, vaid ka oma rahva ja riigi käekäigule. Mis ootab eestlasi ees globaalses halvaendelises tõmbetuules? Seda uuritakse poliitikutelt, teadlastelt ja astroloogidelt. Äsjasest uuringufirma Faktum-Ariko korraldatud usutlusest selgus, et 500-st Eesti elanikust usub alla poole (46%), et eestlus jääb kestma aegade lõpuni; alla veerandi (21%) leiab aga, et üle poole sajandi eesti rahvas vastu ei pea.

Loodusfotograaf Hendrik Relve tõi 23. dets. Eesti Päevalehes pessimistide lohutamiseks välja paralleeli eestlaste hõimurahva hantidega. 20. saj. alguses kirjutati tsaariaegses entsüklopeedias, et handid on väike väljasurev rahvas, kellel on ennasthävitavad eluviisid (joomarlus). Sajand hiljem on handid ikka alles, ehkki neid on väga vähe järele jäänud. Relve usub, et midagi sarnast kehtib ka (sama eluviisiga) eestlaste kohta: „Oleme väike ja uskumatult sitke rahvas. Mõnes mõttes võib meid võrrelda kadakaga – mitte eriti uhke ja silmatorkav, aga väga vastupidav.” Ja muidugi kehtivad siin ikka ka Jakob Liivi sõnad: „Nii tugevad kui kaljud suures meres…“

Kõik teavad, et rahvuse püsimise üheks tähtsamakas eelduseks on emakeel. Üleilmastumise tuhinas võib tulevikus kujuneda olukord, kus suurrahvaste keeled murravad endale teed, lämmatades väiksemaid – meie oma siis ilmselt ka.

Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop usub, et eesti keel muutub, aga ei kao kuhugi; et eestlust ei saa lõpetada isegi mitte Eesti maapinnalt pühkimine, sest eestlus elaks edasi kõigis maades, kus on eestlasi. „Vene okupatsioonivõim pidi pool sajandit rajatagust eestlust hambaid kiristades taluma,“ nendib ta. (EPL, 23.12.09.)

Filmiprodutsent Artur Talviku arvates pole pikemas perspektiivis küsimus mitte niivõrd rahvusriigi, vaid just keele säilimises ja kuivõrd oluliseks seda peetakse.

Kui kaua peavad vastu väliseestlased väljaspool kodumaad? Tartu College’i president em. Elmar Tampõld ütles 6. nov. peetud ettekandes foorumil „Eestlased Torontos – kuhu ja kuidas?“: „Väliseesti püsib üle aja, kui suudame hoida oma kojad ja kokkutulemiskohad.“ Tänuväärselt on sellised kohad meil praegu Torontos olemas, aga need vajavad jätkuvalt hoolitsust ja tähelepanu. Ka maestro Järvi rõhutas kunagises intervjuus (Ärileht.ee,17.12.07), et eestluse püsimise seisukohast on väga olulised eesti kultuurihooned – ooperimajad, kontserdisaalid jne.

Siin ei saa kuidagi mööda minna rahvusliku ühtsuse vajadusest. Ehk peaksime ühte hoidma ja ühes hingama ka laulupidude vahelisel ajal? Ühise eesmärgi nimel tegutsemine oleks hea alus eestluse püsimisele. „Üksteise toetamine ja hoolimine on seotud väärtustega, mis aitavad hoida meie kodu ja riiki. Need väärtused ja eetilised tõekspidamised olgu meile alati teenäitajaiks, et me kunagi ei eksiks hoolivuse ja hoolimise rajalt,“ seisab Vabariigi Presidendi tänavuses jõululäkituses.

Tõeliselt head uut aastat igale lugejale!

 
Arvamus