Mulle meeldib, kuidas Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald lausa nutab täna oma arvamuslooga Päevalehes, kuna rahandusminister Martin Helme boikoteeris eile Delfi/Päevalehe "ajakirjanike" küsimusi. Samuti on krigistanud hambaid teised nö liberaalse demokraatia esisõdurid nii meedias kui poliitikas.
Soonvald väidab muide ka seda: "Ülbus ning arrogants kui taktika on kõikjal pigem lühiajaline, sest valijatel on silmad, kõrvad ja süda."
Tõesti? Nüüd rõhuvad ühe kõige punasema ja libauudiseid tootva väljaaande toimetajad valijate silmadele, kõrvadele ja südametele? Teid ju kahjuks absoluutselt ei huvita näiteks lugejate silmad, kõrvad ja süda, kui täiesti kavandatult korraldate avaliku arvamuse kujundamist läbi valede ja manipulatsioonide?
Kusjuures huvitav fakt: Emor tegi kevadel uuringu Eesti inimeste usaldusest meediaväljaannete vastu ja Delfi on tagumises otsas: ainult 18,4% eestlastest usaldas eriolukorra ajal Delfi uudiseid. Kõnekas fakt Delfi hoolivusest südametest ja silmadest/kõrvadest ning usaldusväärsusest.
Paraku pole Delfi ja Päevaleht muidugi ainsad väljaanded, kes produtseerivad vastavalt ideoloogilae uudislugusid ja pealkirju. Puhas pole siin kahjuks meie ERR, mis rahastatud riigieelarvest. Sellist ideoloogilist töötlust täheldan ma muidugi eriti Euroopa Liidu ja välisteemade puhul. Kui ilmub "uuring", mis näitab tohutud armastus Euroopa Liidu vastu, siis ERR teeb ilusa uudise. Kui ilmub relevantne uuring, mis näitab vastupidist, siis muidugi mitte. Kui ERRi ajakirjanik teeb intervjuu Ungari välisministriga (märtsis, Astrid Kanneli intervjuu Peter Szijjartoga), siis ajakirjanik jookseb lati alt läbi ja esineb kui tavaline propagandist, kes ei lähtu järgmise küsimuse küsimisel vastaja vastusest, vaid paberile kirjutatud propagandistlikust väitest.
Loo moraal: kui meedia tegeleb läbinähtava propagandaga, siis on poliitikul ka õigus rahulikult öelda, et Teile ma ei soovi vastata. Ennast ajakirjaniku tiitliga ehtival isikul pole ainuvõimu, et ta võib karistamatult oma positsiooni kasutada mingi poliitilise ideoloogila edendamiseks ning siis veel arvata, et kõik peavad tema ees lömitama ja arglikult vastama igale isegi idiootsele küsimusele.
Veel viimane näide selle ilmestamiseks: möödunud aastal vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi külastas Tallinna Marine Le Pen ja toimus pressikonverents, kus laua taga olid erinevate Euroopa erakondade esindajad ja sh mina koos Le Peniga. Ajakirjanikel oli võimalus küsida endale meeldiv küsimus igalt laua taga olijalt. Mis toimus tegelikult? Kedagi ei huvitanud Euroopa Parlamendi valimised ega Euroopa Liidu küsimused, vaid 100% kõik küsimused olid terve tunni aja vältel ainult Le Penile ja Venemaa teemal. Ma ei teadnudki enne, et Venemaa osaleb Euroopa Parlamendi valimistel. Kui Le Pen vastas ühele küsimusele sisuliselt ära, siis kõik järgmised ja ülejärgmised küsimused olid samasse auku nagu ajakirjanikud poleks eelnevaid vastuseid kuulnudki või olid lihtsalt kohtlased. Peale pressikonverentsi tuli siis taas ERRi üks ajakirjanik, kes tahtis minult kommentaari. Ma ütlesin kenasti, et pressikonverentsil oligi Teil selleks võimalus, kuid Te ei kasutanud seda. Nüüd ma lihtsalt ei soovi enam Teiega rääkida, kuna
Teie ei dikteeri ette, millal ma pean Teile vastama. Selle peale oli ta ähmi täis ja kokutas, et "kas te ei anna ERRile intervjuud nii olulisel teemal...." Kui ei taha, siis ei anna.
Homme kl 10 toimub Arvamusfestivalil, mis juba iseenesest on üpris mõttetu üritus, tavapärane Euroopa Parlamendi liikmete debatt. Teemaks Euroopa Komisjoni peale surutud 750 miljardiline pakett. Teemat juhib Johannes Tralla. Olen hetkel osalejate nimekirja, kuid olen siiski kahe vahel: minna või mitte. Mis Sa arvad, kas peaks minema või loobuma?