Vaadeldes opositsiooni praegust meeletut rabelemist ja hädakisa ajakirjanduses on minu pilt asjadest järgmine:
Tegelik teerull, mis ähvardab opositsioonist üle sõita on loomulikult selle hiiglasliku rahapesu uurimine Eestis ja USA-s. Opositsioon seda protsessi kuidagi tõkestada ega takistada ei saa. Käed on lühikesed. Jõud on nõrguke. Asendustegevusena rünnatakse Freeh'd, kuid tema osa on rahapesu uurimise suhtes üldse olematu ja ta on kõrvaline tegelane. Tema ülesanne on rahapesu uurimise suhtes marginaalne - leida võimalused, et uurimise lõppedes saaks ka Eesti riik mingi osa võimalikust kompensatsioonist.
Uurimise teerull aga liigub vääramatult opositsiooni suunas. Neil pole muud teha kui selle vastu võidelda, kuidas nad vaid saavad. Et nad uurimise vastu pole võimelised midagi tegema, siis on nad suunanud oma võitlemised EKRE, Martin Helme ja Freeh vastu.
Opositsiooni kõikide pingutuste eesmärk ja lootus on kukutada valitsus. See annaks opositsioonile võimaluse saada võimule ja seega ka saada paremad võimalused rahapesu uurimise takistamiseks. Võim riigis lubaks neil loota pääsemist süüdistustest, et nad on rahapesu võimaldajatena selles rahapesus osalised. Otsem sama öeldes: kurjategijad.
Arvata, selles komejandis, mida opositsioon korraldab, on kaalul mitte lihtsalt mõnede opositsiooni leeri kuuluvate persoonide isiklik staatus ja saatus, vaid opositsiooni kui terviku tulevik. Kui peaks selguma, et opositsiooni kuuluvad erakonnad on saanud rahapesust kasvõi mingitki kasu, siis... siis on opositsiooni erakondadega ka sisuliselt lõpp.
Kogu opositsioon võib selga panna valged kampsunud - see neid krahhist ei päästa. See rahamass, mis on nende kätest läbi voolanud ja millest ehk midagi on ka nende sõrmekeste külge jäänud, mingisse kilekotti ära ei mahu ja ämma säästudega kapi põhjas seda ära ei seleta.
Näis, mida nad järgmiseks välja mõtlevad.
Pilt on illustratiivne - 200+ miljardid ei mahu lihtsalt pildile ära. Sry!