Eesti keele ja kirjanduse õppetoolist
Arvamus | 13 Apr 2006  | Leo KoobasEWR



(Vt. Eesti Elu # 6, 10. veebr.2006, lk. 13)

Toronto Ülikooli juurde „Eesti keele ja kirjanduse õppetooli“ loomise mõtte üleskerkimisel oleks tulnud kõigepealt lahendada sellega ühenduses olevad majanduslikud võimalused. Kas Toronto eesti ühiskonnal on selleks vajalikke resursse; kas on küllaldaselt heldeid annetajaid, kes oleksid valmis paari miljoni dollari suuruse summa kokku panema? Idee algatajail tulnuks heita pilk tagasi ja vaadata enam kui 60 pagulusaasta jooksul toimunud ühisettevõtete loomisele.

Kui palju on eestlaskond annetanud Eesti majade soetamisele, kirikute ehitamisele jt väiksematele ühisettevõtetele? Kui palju annetati näiteks Tartu College'i 18-korruselise maja ehitamiseks? Puht-annetusi oli väga vähe, enamiku moodustasid protsente kandvad 400-dollarilised võlakohustused. Praeguse eestiainelise õppetooli loomise tagas Tartu College'i kasum.

Raha, mis keele ja kirjanduse õppetooli loomiseks ülikoolile antakse, jääb ülikoolile ka siis, kui vajalikku summat õppetooli loomiseks kokku ei saada ja õppetooli ei avata. Ülikool raha tagasi ei anna, sellelt protsente ei maksa ega seda reservis ei hoia. Raha läheb ülikooli üldkassasse ja ülikool kasutab seda oma äranägemise järgi — kus vaja.

Nagu Eesti Õppetooli kogemused näitavad, ei saa ülikooli poolt praegu nõutavat summat lõplikuks pidada. Seda võidakse suurendada, nagu see sündis õppetooli fondi puhul. Mäletatavasti suurendas ülikool nõutavat summat kaks korda. Ettenägelikkusest õnnestus ülikooli nõudmisele vastu tulla ja õppetool sai teoks. Nõutava fondi suurus sõltub ülikooli ja üldisest muutlikust majanduslikust olukorrast. Ülikoolil pole kunagi raha küllalt ega aukusid vähe, kuhu seda paigutada. Täna võib keele ja kirjanduse õppetooli loomiseks nõutav summa olla $2 miljonit, homme ehk koguni 3 miljonit või enam. Kas see end kunagi ära tasub, pole juba praegu kindel. Minimaalne üliõpilaste arv, millega tasub (on cost effective) kursust pidada, on viimastel andmetel 27 üliõpilast.

Selle üle, kui vajalik ja praktiline, kuid eelkõige, kui tasuv (cost effective) on Toronto Ülikooli juurde eesti keele ja kirjanduse õppetooli loomine, tuleks sügavalt mõelda. Keele ja kirjanduse õppetooli puhul ei saa keegi kindlustada, et leidub vajalik arv huvitatud üliõpilasi. Äärmisel juhul võib raha jääda kasutamata.

Küsimus on ka, kuivõrd võiks kanada üliõpilane huvitatud olla eesti kirjandusest, mis ei ole veel teeninud ühtki rahvusvahelise mainega kirjanduslikku auhinda. Teiseks, kirjandus on eestikeelne. Keele oskamatus piirab huvi.

Kirjandusest huvitatul tuleks esmalt õppida ära eesti keel. Keeleõppe vastu võivad huvi tunda võrdleva keeleteaduse jüngrid. Ühemiljonilise rahva keele õppimiseks ja selle kasutamiseks praeguses paljurahvuselises kanada ühiskonnas on väga vähe väljavaateid. Eesti keele praktiliseks kasutuseks väljaspool Eestit on väga vähe võimalusi. Võrdluseks võiks küsida: kui palju eestlasi oleks huvitatud õppima näiteks selliste mitmekümnemiljoniliste rahvaste keeli, nagu türgi, bulgaaria või mõne Aafrika riigi keelt, et nende kirjandust tundma õppida?

Toronto Ülikooli juurde teise õppetooli loomise asemel teen ettepaneku luua stipendiumifond eesti keele ja kirjanduse õppimiseks Tartu Ülikoolis Eestis. See oleks praktilisem juba sellest seisukohast, et ei ole vaja välja panna otsekohe paari miljonit või enamat dollarit, mis võivad kaduma minna, kui õppetooli rajamiseks nõutavat summat kokku ei saa.

Stipendiumifondi ja stipendiumide arvu saab aasta-aastalt suurendada, nii kuidas summasid laekub. Ka ei saa fondi muuks otstarbeks kasutada, kui see on statuudis määratletud.

Õppetöö puhul seatakse üliõpilane Eestis kohalikku keskkonda, kus tal on võimalus lisaks õpingutele otseselt ja isiklikult tutvuda eesti kultuuriga, praktiseerida keelt ning osaleda kohalikus kultuurilises ja ühiskondlikus tegevuses. Talle ei jää õpingud puht-teoreetilisteks, vaid kujunevad praktiliseks tegevuseks, mis seob tema huvi aine ja ühiskonna külge. Siis on ka loota, et ta oma õpingute käigus saadud teadmisi edaspidi kasutab.

Nii elamiskulud kui õppemaks on Eestis madalamad, mis võivad omakorda mõjutada asjast huvitatud üliõpilase otsuse langetamist Eestis õppimise kasuks.

Millist prestiizhi lisab Eestile Toronto Ülikooli saja või enama leheküljelises õppekavas (kalendris) mõnerealine viide eesti keelele ja kirjandusele? Kas on paremaid ja odavamaid võimalusi Eesti ja eestlaste esiletõstmiseks? Kalendriviitest suuremat tähelepanu tõmbaks endale teade õppimisvõimalusest Eestis ülikooli kuulutustetahvlil ja „Varsity“ lehekülgedel.





 
Arvamus