Oled Sa mõelnud, millal ja miks hakkasid eestlased end metsarahvaks pidama? Millised nähtused, tunded ja tegevused seostuvad Sinu jaoks mõistega “kodu”? Miks toovad Eestist tulnud külalised kaasa kilusid ja musta leiba? Nende ja mitmete teiste küsimuste üle mõtisklemiseks korraldab Berliini Eesti Kultuuriselts KAMA 22.–24. märtsil 2019. aastal Berliinis sümpoosioni “Kodus ja võõrsil – hargmaise Eesti kultuurilisest identiteedist ja pärandist”. Sümpoosioniga tähistab selts ühtlasi oma 4. sünnipäeva (KAMA4).
Tänapäeval elab vähemalt 15 protsenti eestlastest – hinnanguliselt 150 000–200 000 rahvuskaaslast – väljaspool Eestit. Tänu arenenud meediale ja logistikale on neist paljudel säilinud võrdlemisi tugev side oma päritolumaa ja selle kultuuriga – avatud maailmas on suurenenud mitme riigiga seotud olevate ehk hargmaiste inimeste hulk.
Uuel asukohamaal ja/või segaperes elamine/kasvamine nõuab aga sageli siiski teadlikku pingutust hoidmaks alal eelneva(te)le põlve(de)le omaseid tavasid ja kombeid, kuna väline keskkond ei pruugi nende püsimist toetada ja soosida. Tihti seisab väljarännanu silmitsi koduigatsuse ja kohanemisraskustega, mille ületamiseks kasutatakse erinevaid strateegiaid uude kultuuri sukeldumisest ja oma päritolu eitamisest ning häbenemisest hoidistamise ja muude “juureravi” võteteni.
Arusaamad ja tegevused, mis ei tundu enam ei praktiliselt ega ka emotsionaalselt vajalikud, kaovad seejuures tahes-tahtmata unustusse või omandavad uue vormi. Mälu pidepunktide teisenemise ja identiteetide hajumise küsimused kerkivad eriti teravalt päevakorda just diasporaakogukondades ja peredes, mille liikmed on erinevat päritolu. Paljud vanemad soovivad, et nende järeltulijad ei kaotaks siiski sidet oma vanema(te) päritolumaa kultuuriga, kujundades välja hübriidse identiteedi, mis laseks neil end mitmes kultuuris koduselt tunda. Selle eeldus on, et vanem tunneb ega häbene oma kultuuri, on motiveeritud seda edasi andma, austades ühtlasi uue asukohamaa traditsioone.
Vältimaks ühesuunalist assimileerumisprotsessi – kultuuriliste eripärade kadumist ja sulandumist vastuvõtvasse ühiskonda – ning toetamaks lõimumist tuleb aga sageli esmalt märgata oma vaimset pärandit ja selle kujunemise tagamaid. Sealt algab ka “teise” kultuuriliste eripärade väärtustamine, mis on aluseks vastastikuse lugupidamise ja üksteisemõistmise tekkele. Sestap tasub tänases kiiresti muutuvas maailmas hoolitseda selle eest, et üksikisiku ja/või kogukonna identiteediloome seisukohalt oluline teadmiste lõng ei katkeks.
Sümpoosion koosneb kolmest osast, mis moodustavad ühtse terviku. Esimesel päeval, 22. märtsil on koostöös Eesti Vabariigi Suursaatkonnaga kavas temaatiline filmiõhtu. Eesti naisrežissööride lühidokumentaalfilmide kogumiku “Juured” (2018, Silmviburlane) vaatamisele järgneb vestlus projekti eestvedaja, režisöör Heilika Pikkoviga. Vestlust modereerib stsenarist ja filmirežissöör Ingrid Hübscher.
Teine päev, 23. märts on pühendatud kultuurilist identiteeti, Eesti diasporaakogukondi ja rahvusmütoloogiat käsitlevatele ettekannetele ja vestlusringile. Ettekannetega astuvad üles etnoloog Aivar Jürgenson, kirjanik Valdur Mikita ja ajaloolane Linda Kaljundi. Vestlusringi modereerib kultuuridevahelise kompetentsi koolitaja Aira Paschke.
Viimasel päeval, 24. märtsil toimub vaimse kultuuripärandi koolitus, millel osalejad saavavad etnoloog Helgi Põllo juhendamisel mõtiskleda lähemalt enda ja teiste elava pärandi ning selle märkama õppimise, hoidmise ja edasiandmise viiside ning võimaluste üle.
Sümpoosionile on oodatud kõik, kes tunnevad seost Eesti maa ja kultuuriga. 22. märtsi filmiõhtu on suunatud ka rahvusvahelisele publikule: dokumentaalfilmid on varustatud vene- ja inglisekeelsete subtiitritega, arutelu toimub inglise keeles.
Sümpoosion pakub hea võimaluse ühelt poolt enda ja teiste kultuurilise identiteedi väljendusvormide, sh kodust kaasa saadud oskuste ja teadmiste ning sealjuures tahes-tahtmata ka nende edasiandmisest loobumise põhjuste, üle järele mõtlemiseks. Teisalt inspireerib see algatama vaimse pärandi uurimise, talletamise ja edasiandmise alaseid tegevusi väliseesti kogukondades, kaasates sellesse nii lapsi kui täiskasvanuid. Seeläbi aitab sümpoosion kaasa eesti keele ja kultuuri hoidmisele ning arendamisele väljaspool Eestit.