Üks koht, kuhu igal eestlasel ikka ja jälle asja võiks olla, on Järvamaal Järva vallas asuv Anton Hansen Tammsaare muuseum, mis tähistab tänavu 60. tegutsemisaastat. On ju kõigile tuttav “Tõe ja õiguse” esimese osa algus, kus kirjeldatakse Andrese ja Krõõda saabumist oma uude koju Vargamäele. ““Seal ta ongi, see Vargamäe,” lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid.” Arvatavasti jõudsid samuti, Viljandimaalt Suure-Jaani kandist, Tammsaare väljamäele aastal 1872 kirjaniku vanemad Peeter ja Ann Hansen. 30. jaanuaril 1878. aastal sündis Tammsaare Põhja talus Peeter ja Ann Hanseni peres neljanda lapsena poeg Anton.
Anton oli sünnitaluga tihedalt seotud esimesed paarkümmend eluaastat. Oma loomingus on kirjanik jäädvustanud kodukandi inimesed, paigad ja kauni, kuid eluks karmi looduse. Kellele “Tõe ja õiguse” raamatud armsad on, see tunneb Vargamäe radu käies mingit erilist seost ajaloo ja kirjaniku endaga.
Lisaks muuseumile on Tammsaare sünnikodu ja lapsepõlve mängumaa tuntud ka teatrietenduste pidamise kohana ja nii jõuab juba aastaid sinna suveetendusi vaatama hulk inimesi üle Eesti. Sel suvel oli taas kord võimalik Tammsaare mail näha Ugala teatri menukat suvelavastust “Kõrboja perenaine”.
12. juunil avati Anton Hansen Tammsaare muuseumis näitus “Igale ühele oma Tammsaare”. Näitus on pühendatud kirjaniku 140. sünniaastale ning pakub tutvumiseks kirjaniku vähem tuntud poole.
Paljud ei tea, et Tammsaare lemmikpill oli viiul, talle meeldis jahil käia ning ta õppis õigusteadust. Näitusel saab ülevaate sellest, kuidas Tammsaare elukäik, huvid, iseloom ja tugev töötahe on aidanud luua mitmetahulisi teoseid ja kujundanud kodanik Antonist kirjanik Tammsaare. Lisaks kirjaniku huvidega tutvumisele, on haaratud kõik meeled: kompimine, haistmine, maitsmine, kuulmine, nägemine.
Huvitav fakt, mis näitusekülastajale kohe silma hakkab, on see “Tõe ja õiguse” viies osas on kokku 7 kilomeetrit tähti.
Anton Hansen Tammsaare on muide esimene eestlane, kellele on tema eluajal ausammas püstitatud. 1936. aastal, kümme aastat pärast “Tõe ja õiguse” esimese osa ilmumist, Albu vallamaja ette püstitatud ausamba avamisele kirjanik ise kohale ei ilmunud. Teame, et sõprade seltskonnas lõbus ja jutukas kirjanikuhärra oli muidu tagasihoidlik, vältides rahvarohkeid kogunemisi. Kahjuks tuleb tõdeda, et meie esikirjaniku ausammas valdade liitmise käigus kadunud Albu valla vallamaja ees on (vähemalt augusti keskpaiga seisuga, mil ise seda vaatamas käisin) kirjaniku 140. sünniaastapäeva kiuste räämas ja korrastamata.
1928. aastal kirjutas Tammsaare, et romaanis “Tõde ja õigus” kujutatud maastik ja ümbrus on inspireeritud tema kodukohast.
On teada, et kirjanik armastas ka täiskasvanueas pikki jalutuskäike, samuti oli tal hea suunataju. Poja Eeriku sõnul polnud isal 20 kilomeetrit kõndida mingi vaev. Head loodusetundmist on märgata ka tema teostes. Koitjärvel olles korjas ta murakaid, Kadriorus elades armastas aga ise moosi keeta. Tammsaare lemmikmoos oli õuna-pohlamoos.
Kirjanik pidas aastatel 1921 kuni 1940, mil ta suri, arveraamatut. Abielludes 1920. aastal endast 18 aastat noorema Käthega, polnud rahaline olukord kuigi hea. Anton püüdis abiellumisest kõrvale puigelda ja ei pidanud end abielumeheks sobilikuks, tuues välja enda kehva tervise ning viletsa rahalise olukorra.
Klade andis hea võimaluse jälgida, kust kokku hoida. Nii mõnelgi korral oli väljaminekute real märksõna “kontsert”. Arveraamatud tõestavad, et Tammsaare on ainult 1/10 oma ajast kulutanud loomingule ja 9/10 igapäevastele toimingutele. Kui kirjanik 1. märtsil 1940 suri, oli tema arvel 4 krooni.
Tammsaare lemmikpill oli viiul. Lisaks muusikale huvitus kirjanik ka teatrist. Märkimisväärne on ka see, et juba Tammsaare eluajal tundsid teatrid tema loomingu vastu huvi.
Näitus “Igale ühele oma Tammsaare” jääb Vargamäel avatuks 2018. aasta lõpuni, kuid püsinäitus on sügistalvisel perioodil 15. septembrist 14. maini avatud kolmapäevast pühapäevani kell 10–15. Lisaks Tammsaare ja tema pereliikmete kohta käivale infole saab muuseumi eri hoonetes tutvuda sajanditaguse eluoluga, uurida vanaaegseid töö- ja majapidamisriistu. Samuti on küllaltki autentsel kujul püütud taasluua omaaegset taluolustikku.
Karin Aanja
Näitus “Igale ühele oma Tammsaare”.