Ameerika päevikust: Saksamaa – Euroopa süda
Arvamus | 23 Nov 2007  | Ilmar MikiverEWR
Kirjanik ja ühiskonnateadlane Mark Helprin avaldas hiljuti Wall Street Journal’is tähelepanuväärse analüüsi tänapäeva maailma terrorismiohu võimalikult halvimast stsenaariumist.

Helprin leiab, et keskne koht maailmapoliitilisel näitelaval läheb suure tõenäosusega Saksamaale, mida ta nimetab Euroopa „pehmeks alakehaks“ (soft underbelly). Ta toob selle tõestuseks mitte üksnes Saksamaa keskse geograafilise asendi, vaid ka Saksamaa sõjajärgse välis- ja kaitsepoliitika, mis on olnud nii sinisilmne, et see on kahjustanud kogu läänemaailma enesekaitsevõimet. Helprin kirjutab: „Vastandina USA-le, Prantsusmaale ja Suurbritanniale on Saksamaa suurriik, kel puuduvad omaenda sõltumatud ekspeditsioonijõud, mistõttu ta on otse ideaalseks sihtmärgiks terroristide tuumarünnakule või Iraani väljapressimiskatsetele, kui viimasel õnnestub viia oma tuumarelvapoliitika selle loogilise lõpuni.“

Milles peitub Saksamaa suur külgetõmbejõud dzhihhadistidele (püha sõja võitlejaile)? Helprin jätkab: „Saksamaa võlub dzhihhadiste mitte seetõttu, et ta astub USA asemele nende esmase sihtmärgina, vaid põhjusel, et ta on kõige rikkamatest maadest kõige nõrgemini kaitstud. Nad usuvad, et islam (kuigi seda kunagi ei juhtu) vallutab maailma. Erinevalt USA-st ei ole Euroopa nendest (moslemitest) ookeaniga eraldatud ja tema piirides elab 50 miljonit nende usukaaslast, kelle seas on neil kerge end peita ja toetust leida. Võib-olla halva harjumuse tõttu suhtub Euroopa ka leebelt massimõrvaritesse, keda peetakse tabamise korral vaid paar aastat kinni mugavates vanglaruumides ning lastakse siis jälle vabaks. Autor toob näite möödunud juulikuust, kui Prantsuse kohus mõistis vangi kaheksa terroristi, kes olid tapnud kokku 45 inimest. Nende karistusmäärad varieerusid 1–10 aastani (ühel juhtumil vaid tingimisi). Saksamaa oleks terroristidele veelgi hõlpsam saak, jätkab Helprin, kirjutades: „Kergesti ligipääsetav, külalislahke maa, kes vaevalt karistab arreteerituid ja kes ei ole võimeline formeerima ei omaenda reageerimisüksusi vaenlase baasi ega mistahes tuumarünnaku vastu, on Saksamaa dzhihhadistidele võtmeks Euroopasse.“

Helprin loetleb rea võimalikke vastumeetmeid selle ohu tõrjumiseks, nende seas soovitused, et Saksamaa looks omaenda ekspeditsiooniväe, integreeriks selle USA, Suurbritannia ja Prantsuse vastavate jõududega ning liituks uue, piiratud ulatusega tuumarelvade tõrjesüsteemiga ilma läänepoolseid tuumarelvi Saksamaa pinnale toomata.

President Bushi ettepanek sellise süsteemi ellukutsumiseks, mis näeb muide ette teatud baaside paigaldamist Poolasse ja Tshehhi Vabariiki, oli oktoobri lõpul kõne all Prahas ja Washingtonis kõige kõrgemal tasandil. USA läbirääkimised Praha ja Varssaviga jätkuvad ja, nagu USA kaitseminister Robert Gates Prahas antud pressikonverentsil ütles, langetatakse otsus Poola ja Tshehhi baaside käivitamiseks siis, kui on piisavalt saadud luureandmeid Iraani tuumaohu kohta. Washington Times’i reporteri Joseph Curli teatel soovivad nii Poola kui Tshehhi Vabariik innukalt sõlmida lepingut tõrjebaaside rajamiseks. Kui Curl märkis, et Vene president Vladimir Putin avaldab survet nende läbirääkimiste seiskamiseks, vastas kaitseminister Gates lühidalt: „Seda ei juhtu.“

President Putini raugematu vastutöötamine Euroopa uuele kaitsesüsteemile kärbib tunduvalt Saksa kristlik-demokraatliku liidukantsleri Angela Merkeli välispoliitilist tegevusvabadust, kuna tema valitsus on koalitsioonis tegelikult traditsioonilise opositsioonipartei, st. venesõbralikumate sotsiaaldemokraatidega. Nende parteijuht Gerhard Schröder on teatavasti Kremli palgalehel Putini erinõustajana. Teiseks sõltub Saksamaa energeetika suurel määral vene maagaasi tarninguist.

Saksa majandus- ja välispoliitika näib olevat otsekui Putini käes pantvangis. Saksamaa argliku idapoliitika mõju on kogu Lääne kaitseaparatuurile olnud negatiivne, võõrutades Lääne juhte tegelemast enesekaitse probleemidega, rääkimata kaitse-eelarvete suurendamisest.

Helprin lõpetab nukral toonil: „Kuigi Lääs kujutab endast rikkamate rahvaste ühendust kui maailm on kunagi näinud, on ta miskipärast hakanud uskuma mitte üksnes, et ta ei saa endale oma traditsioonilisigi kaitsevahendeid lubada, vaid ka, et tal ei ole selleks õigust.“ (WSJ, 12. nov.)

 
Arvamus