Ameerika päevikust: Ateismi hooajaks
Arvamus | 21 Dec 2007  | Ilmar MikiverEWR
On jälle aeg, kus ameerika massiteabes järsult suureneb usulistele küsimustele pühendatud materjal. See tähendab, et jõulud on tulemas ja nendega koos vaidlused selle üle, kas on lubatav avalikes paikades kujutada Jeesuslapse sünnistseeni Petlemma loomalaudas, sõimeks heinalahter ning tunnistajaiks eesel ja veis.

Nüüd on ateistide „lõikuskuu“. See pakub neile teretulnud võimaluse üles soojendada terve oma igihaljas menüü ristiusu vastastest argumentidest, alates darvinistide kuulsa kohtuprotsessiga 85 aastat tagasi (nn. Scopes Trial, 1925) ja lõpetades uusima „avastusega“, et ristiusk on „destruktiivne“, st. ühiskonda hävitav nähtus.

Tänavu on see jõulueelne traditsioon saanud erilise hoo varakult alanud presidendivalimiste kampaania tõttu. Seik, et üks edukamaist presidendi-kandidaatidest (Mitt Romney) on mormoon, on esile kutsunud elava vaidluse selle üle, kas mormonism on tõsikristlik usutunnistus või pelgalt mingi sekt või koguni ketserlus. Romney kaitseks räägib fakt, et tervelt viis senaatorit on samuti mormoonid, ja et põhiliselt ei luba usuvabaduse klauslid USA konstitutsioonis (artiklid VI ja VII) seda küsimust tõstatadagi. Sellest hoolimata tõi see valimiskampaaniasse uue elemendi – küsimuse, kas usutunnistus on presidendiametile oluliseks eelduseks või mitte. Washington Times’i veterankolumnist Cal Thomas lükkab selle võimaluse tagasi, kirjutades: „Kui ma jään auto alla, on küsimused, kas kiirabiauto juht tunneb teed lähimasse haiglasse ja kui asjatundlik on kiirabiruumi arst, mulle tähtsamad kui nende suhtumine Jumalasse.“ (WT, 12. dets.) Sama, ütleb Thomas, kehtib ka presidentide kohta.

Washington Post’i kolumnist Charles Krauthammer leiab aga, et kõige rohkem on põhiseadust rikkunud Arkansase osariigi endine kuberner Mike Huckabee, kuna tema kasutab kandidaatidest ainsana usku tõendina oma kõlblikkusest Ameerika presidendiameti jaoks. (Ta nimetab ennast „kristlikuks juhiks“.) Krauthammer küsib: „Mida ta mõtleb, kuulutades end „kristlikuks juhiks“?...Näiliselt seda, et tema on teistest kandidaatidest sallivam, kuna ta ei nimeta mormoonide usku „kultuseks“, samas aga ilmsesti apelleerides (mormoonide-vastasele) eelarvamusele ja jättes mulje, et igaüks teab isegi, mida ta „kristliku juhi“ all mõtleb.“ (WP, 7. dets.)

Uusimat ateismi liiki, nn. „neo-ateismi“, selgitab teisal samas lehes Post’i kolumnist E. J. Dionne: „Uued ateistid – tuntuimad neist on Sam Harris ja Richard Dawkins – väidavad, nagu Harris ütleb, et tulevase elu kindel etteteadmine on lihtsalt vastuolus sallivusega praeguses elus. Sellega põhjendavad nad, miks usk lunastusse Jumala armu läbi (ükskõik, millise usutunnistuse raames) on nende arvates avatud ühiskonnale hädaohtlik“.

Veel enam – usk Jumalasse, usuvabadusse ja usuline sallivus on selle doktriini järgi inimsusvastaste tegude otsesteks põhjusteks. Harris seletab: „Loodan võivat näidata, et usulise sallivuse ideaal – st. veendumus, et iga inimolend võib Jumalast uskuda, mida ta iganes soovib – on peamine neist (hävitavatest) jõududest, mis suruvad meid üha lähemale kuristiku servale. Kahjuks oleme olnud väga aeglased tajuma, kuivõrd suurel määral just religioosne usk on põlistanud inimese ebainimlikkuse inimese vastu.“ (WP, 6. apr.)

Ajalugu ei näi kinnitavat teesi, et usk on hävitav jõud, mis külvab üha enam viha ja kurjust inimühiskonda. Jeesus kaotas elu võitluses ametivõimude kurjuse vastu ja pärandas inimkonnale suurejoonelise usu inimlikku headusesse, rõhutab Dionne.

Lisaksin: pidagem silmas ka Skandinaavia viikingite ajalugu – 1000 aastat tagasi olid nad Euroopa kardetuimad röövvallutajad; nüüd on neist saanud maailma rahumeelseimad rahvad – rootslased, norralased, islandlased ja taanlased. See tähendusrikas kultuuriline murrang algas ristiusu vastuvõtmisega kogu Põhja-Euroopas ilma suurema „tule või mõõgata“.

Mööndes, et temalgi on selles usudebatis mõningaid küsimusi, lõpetab Dionne oma analüüsi deklaratsiooniga, et nendest hoolimata tema neo-ateistidega ühineda ei saa.

 
Arvamus