AMEERIKA HÄÄL (3) (2)
Arvamus | 01 Feb 2007  | Vello EdermaEWR
Minu karjäär Ameerika Hääles/Infoagentuuris läbis üheksa USA presidendi ametiaja — Eisenhowerist Clintonini. Neist püüdis kõige intensiivsemalt sekkuda Ameerika Hääle programmidesse president Kennedy. Kennedy ajal järgnes pidevalt üks kriis teisele, mida me uudisteosakonnas nimetasime “crisis-of-the-day“.

Hrushtshov järeldas, et tema vastas oli nõrk president. Nii olin ma vaevalt alustanud tööd AH inglise keele osas, kui tuli tegelda Kuuba invasiooni nurjumisega, tuumakatsetustega atmosfääris, Berliini müüriga, Vietnamiga ja mitmete muude kriisidega, kuni teise ja suurima Kuuba kriisini.

Meie ülesanne oli jääda harta piirjoontesse. Kuigi hartal ei olnud veel kongressi heakskiitu ega presidendi allkirja, oli see meie sisemine juhtnöör ja me pidime ikka rääkima tõtt. Kuid tollal leidis Valge Maja, et tõel peaks olema ikka hea nägu. Seati sisse kurikuulus punane telefon, nn scramblerphone. Pealtkuulajatele oli kõne täiesti segane. See telefon helises tihti.

Meie uudiseid loeti teletaibil Valges Majas. Üks esimesi valulapsi oli pesapall. Kuna kuubalased jälgisid ameerika pesapalli suure huviga, pidime edastama kõik võimalikud tulemused. Kord, kui olin õhtuses vahetuses just kirjutamas uudiste paketti Ladina-Ameerika lauas, kutsus peatoimetaja mind enda juurde pärast kõnet punasel telefonil, öeldes, et ma olevat tekitanud probleemi. Nimelt oli ma pesapalli tulemusi edastades kasutanud väljendit „Cincinnati punased“. Bostoni punaste sokkidega polnud probleemi, sest jutt oli ju ikkagi sokkidest, aga Valges Majas olevat otsustatud, et Cincinnati kohta peab ainult linna nime kasutama. Mõeldi ka „punastele jalgadele“ ja „punastele sukkadele“, kuid linna nimi jäi peale.

Aeg-ajalt aitasin ka Eesti osakonda. Kui olin õhtuses või öises vahetuses, jätsid nad käsikirja minu jaoks lauale. Ma läksin sealt läbi ja lugesin stuudios lindile.

Osakonna töölised kasutasid varjunimesid. Kirjade saabumine kuulajatelt oli erakordne sündmus, sest keegi ei julgenud kirjutada. Mõni üksik siiski tuli, ja needki välismaalt. Tavaliselt saime kuulamisest teada erakirjade kaudu sugulastele ja ikka maskeeritult.

Osakonna aadressiks oli „Andres Kask, Box 777“. Mina kasutasin oma nime. Nii oligi suursündmus, kui minu nimele saabus Tallinnas postitatud kiri. Avasin selle. Kolm lehekülge kehva käekirja. Kui ma aga olin lugenud esimese lause, oli mulle kõik selge. Seal oli öeldud: „Armas Vello! Mäletad, kui me poisikestena jooksime Pärnu rannaliivas?“ Probleem oli, et ma ei olnud kunagi poisikesena jooksnud Pärnu rannaliivas! Ega üldse Pärnut külastanud. Seda tegin alles peale taasiseseisvumist, külastades sugulasi. Siis ma palusin demonstratiivselt sugulasi oodata, kui ma olin teinud paar tiiru rannaliivas!

KGB püüe oli läinud nässu. Lugedes tervet kirja, saime osakonnas kohe aru, et nende tegelik huvi oli saada andmeid kolleeg Voldemar Veedami kohta ja välja selgitada tema tegelikku nime, sest küsimused temast olid osavalt peidetud kirja lõpuossa.

Veedam oli üks neist kuulsatest eesti viikingitest, kes ületasid Atlandi ja maabusid USA idakaldal. Ta kirjutas „Irma meresõidust“ ingliskeelse raamatu, mis ilmus lühendatult ajakirjas Reader’s Digest[/i]. See raamat tõlgiti vähemalt 20-sse keelde. Sellest on ka Eestis ilmunud raamat „Purjetamine vabadusse.“

Peale pensionile jäämist ja paar aastat enne surma käis Veedam veel oma kodulinnas Tallinnas, kus tal aga enam sugulasi ei olnud. Tema peamiseks mälestuseks jäi talle osaks saanud räige vintsutamine Eesti KGB poolt Viru hotellis. Sellest tegin ma ka ettekande Ameerika Hääle juhtkonnale.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Anonymous05 Feb 2007 17:40
Viimati sa kiitsid Aronovichi romaani ja tahtsid seda meile kaela määrida. Nüüd tahad korraldada Ederma tegevust.

Sul pea väheke segane. Parem mine loe ise selle romaani läbi enne kui tuled siia meid koolitama.
Maxim.03 Feb 2007 05:44
Usun et Edermal on palju huvitavat millest võiks veel rääkida oma tööst AH-s. Vastukaaluks Aronovichi hiljuti ilmunud romaanile võiks Ederma kokku panna oma mälestused sellest tööst mis ilmselt kandis palju head vilja.

Loe kõiki kommentaare (2)

Arvamus