Aitäh väga huvitava intervjuu eest. Sarnast kuulaks innukalt veel. Jõudu!

Välis-eestlaskonna üks helgemad pead on maandunud Eestisse, ja võime tõdeda kui suur pluss on tema isiksuse näol ning seetõttu Tartu üldise vaimu elule juurde tulnud. Palju õnne Sulle pr. Tiina!

Kuulasin huviga Tiina Kirsi intervjuud. Eestis sündinud inimesena tahaks Tiina Kirsile natuke kas nüüd vastu vaielda aga nn uue maailma inimesed on natuke teistsugused kui eurooplased ja nii see peaksi jääma. Ka Heidelbergi Ülikoolis või Bologna Ülikoolis või Oxfordis õppiv euroopa noor ei oiga iga päev erutusest kui erilises paigas ta õpib ja elab. Miks peaks Tarrtu Ülikoolis õppiv eesti noor seda tegema.
See on kah minu meelest jube positiivne, et eestlased pole ameerikalikult paljusõnalised, pealiskaudsed lobamokad. Minu meelest peaks austraalia ja ameerika inimestele õpetama, et enne tuleb ise üritada kas või paar minutit mõelda ja analüüsida kui midagi küsid või ütled. Nad tunduvad kuidagi laisa mõtlemisega. Näiteks inglased on palju analüüsivamad ja konkreetsemad. Inglise huumor palju mitmekihilisem ja mustem.
Välis-Eesti ajaloost. Jah igasugused mälestused lähevad raamatukogus lugejatele hästi peale. Kindalsti on sel uuel raamatul menu. Samas, on meie lugejatel kõik nn väliseesti kirjandus läbi loetud ja uut ju ei tule. Samuti kurdavad lugejad, et väliseesti raamatud on vanamoodsad ja igavad. Mulle meeldib näiteks väga Arvi Korgi Neli musketäri, sel raamatul on vähemalt elu sees. Muidugi kõrgetasemelist klassikat loetakse ju koolis-Lepik, Ristikivi. Ma arvan, et igaüks, kes huvitub väliseestlusest saab ka vastavat infot. See mis on tähtis nn. väliseestlastele endale, ei pruugi aga kõik huvitada. Mina küsiks parem nii : Kas kõik väliseestlaste lapsed ja lapselapsed on ikka oma esivanemate mälestuste ja kultuuriga kursis?

Olen nendega suhelnud küll ainult foorumites.Nad on jube positiivsed, häirivalt positiivsed ütleks ma. Ilmselt on neid nii treenitud, et iga hinna eest keep smiling ja american dream. Kui ütled eestlaslikult midagi kriitilist või sarkastilist siis nad nagu ehmuvad või ei saa irooniast aru. Nad nagu võtaks kõike sõna sõnalt. Aga võib-olla on see minu subjektiivne arvamus. Aga nagu siin ka märgitud ilmselt pole negatiivsete asjade välja ütlemine "in".
Inglastega, kellega on isiklikku kokkupuutumist pole üldse sellist probleemi ,nad teevad alati iseenda üle nalja ja on nagu "street wise". Ja näiteks selline programm nagu "Little Britain" viskab räiget nalja geide ja puudega inimeste ja sotsiaalabi saajate üle. Ma pole näiteks näinud ühtki Canada naljasaadet!