Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt.

1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.

6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.

7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule. See vihastas inglasi veelgi rohkem, sest Abwehr tundis end Eestis hästi.

1939. aasta 26.- 29. juulini külastas Eestis Saksa maavägede staabiülem kindralooberst Franz Halder, kellele tutvustati lahkelt Narva piirkonna kaitserajatisi jne. (Võrdluseks, kui kapten Trankmann Narva kaitserajatiste plaanid 1938. aastal NL-i luurele edastas, siis mõisteti ta selle eest vangi.)

1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas
1939. aasta 1. juulil lõppesid Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.

2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.

Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles: Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...