Viido veerg: Loomade varjupaik (4)
Arvamus 29 Aug 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kogu mure kõrval, mida on toonud ärevad päevad Gruusias, on meeldiv kohtuda noorte inimestega, kes tegelevad väikeste inimlike küsimustega siin kodus.

Kui maal Kurenurmes sünnitas meie saksa lambakoer Betty 8 imearmast tervet kutsikat, siis pidin ma neile kiiresti head kodud leidma. Kutsikad olid erakordselt armsad ja võtsid iga päev kenasti juurde. Uute kodudega pidin kiirustama, sest varsti poleks ma osanud selle suure pesakonnaga midagi peale hakata – pole ju tõesti võimalik hoida talus 10 koera, sest lisaks Bettyle ja tema perele on meil seal veel üks armas krants!

Ma olin juba tuttav Võru koerte varjupaigaga, sest aasta tagasi, kui meie talu Pätu õnnetult surma sai, käisin ma just seal, et võtta uus koduvalvur. Nii ma otsustasin viia kutsikad sinna ja kohe, kuni nad on veel liigutavalt toredad, võites iga inimese südame, kes endale looma otsima tuleb. Olin juba pannud üles mitmeid postreid, mille peal olid Betty ja tema kutsikate pildid ja tekst, et annan nad ära soojale ja südamlikule perele, juures oli ka minu telefoninumber. Õige pea hakati mulle helistama, kuid enamasti otsiti koera, kes oleks võimeline röövlite ja varaste eest kodu valvama, seega kurja looma. (Mulle meenus, kuidas kunagi räägiti Ameerikas, et kui sa tahad kurja koera, siis pead talle püssirohtu sisse söötma.) Aga juba mõte sellest, et need rõõmsad ja õnnelikud kutsikad peaksid hakkama elama keti otsas, tegi mind kurvaks.

Nii panin ma 6 kutsikat oma Ladasse ja sõitsin Võrru loomade varjupaika. See asub äärelinnas. Kohale jõudnud, nägin, et varjupaiga väravad olid lukus. Väraval olev silt teatas, et avatakse pärast lõunat, mina aga saabusin kohale hommikul kell 10.

Nii oli mul piisavalt aega, mida surnuks lüüa. Otsustasin sõita turule ja vaadata, ehk leidub seal mõni hea inimene, kes on mu kutsikatest huvitatud. Turul oli palju rahvast, kohtasin siin isegi Tallinna tuttavaid, näiteks endist Eesti konsulit Peterburis ja üht Kaitsejõudude Peastaabi vanemohvitseri. Mõlemad olid siin kukeseente jahil, mis olid turu lausa üle ujutanud. Kukeseenesoustil on hea minek ka Eesti Majas Tallinnas.

Kohe, kui olin avanud oma Lada pakiruumi ja kutsikad tulid nähtavale, ilmusid välja lapsed ja piirasid mu auto ümber. Ühel õnnestus oma ema ära rääkida ja kutsikas viidigi kaasa. Õige pea tuli üks naine ja võttis järgmise, ta oli väga õnnelik, sest oli just õnnetuse tagajärjel kaotanud oma koera. Ja nii läksid mul kiiresti kuus kutsikat. Jalutasin ringi ja pakkusin headele inimestele kaht viimast, küsides kummagi eest kaks krooni ja lubades, et summa võib maksta ära kahe aasta jooksul. Ise lubasin aga maksta 50 krooni, et uus omanik saaks osta kaasa esimese kotitäie koeratoitu. Mulle oli räägitud, et siinse kombe kohaselt ei tohi koerakutsikat niisama ära anda, sa pead küsima midagi, ükskõik mida, kas või ühe sendi. Ometi jäidki mul need kaks viimast „müümata“.

Sõitsin tagasi loomade varjupaika. Seal töötavad hiljuti loodud Eesti Loomakaitse Seltsi Võru osakonna vabatahtlikud. Juhtus nii, et parajasti ametis olnud tütarlaps võttis ühe kutsikatest endale ja varjupaiga juhataja võttis teise.

Võrreldes eelmise aastaga, mil ma seal käisin, oli varjupaigas toimunud suur muudatus. Tookord istus seal vana ja väsinud naine, kellel polnud sealsetest loomadest ega külastajatest sooja ega külma. Nüüd aga oli tegemist uue energiaga, mis mulle väga meeldis. Tüdrukud andsid mulle ka teada, et järgmisel laupäeval on seal koristuspäev, kus käivad abiks vabatahtlikud.

Läksin minagi sel laupäeval kohale. Nägin, kui hoolsalt seal inimesed töötasid ja pakkusin end appi kutsikatele uue kuudi ehitamisel.

Varjupaigas töötades nägin vanu toredaid koeri, kes oma puurides kinni olid ja vaatasid meid oma lootust täis koerapilguga. Nad liputasid rõõmsalt saba ja lausa otsisid inimlikku kontakti. Oleksin hea meelega mõne neist endale võtnud, aga see oleks mulle jälle tohutuid probleeme tekitanud. Mõtlesin, et kuna ma neist kedagi kaasa võtta ei saa, siis ehk õnnestub mul nende elu natuke kergendada. Kraamisin kogu oma raha taskutest välja ja panin annetuste karpi, lubades, et tulen varsti tagasi.

Kui minu lugu loeb mõni võrukene ja tunneb, et ka tema võiks natuke seda toredat kohta kõigi selle elanikega aidata, siis võtku ta kontakti loomakaitseseltsi Võru osakonnaga, sest nii palju mahajäetud koeri ootavad päästmist.

Kas poleks tore, kui üheks päästjaks oleksid sina?

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus