Eestil on õigus siseneda moodsasse maailma. Aeg ei jää ju siingi peatuma! Ja ometi pean ma hoiatama neid, kes siia külla tulevad – igaüks peab meeles pidama, et liikluskultuur on Eestis ikka veel lapsekingades. Esimene Rootsi suursaadik Eestis, hilisem suursaadik ÜRO juures Lars Grundberg kinkis mulle oma mälestusteraamatu. Raamatus kirjeldab ta, kuidas ta sõitis Riiast Tallinna 1990ndate aastate algul. Kuna tegemist pidi olema salajase sõiduga – nagu enamasti kõike sel ajal salajaseks peeti – kihutasid nad kiirteel ilma tuledeta, et keegi neid ei näeks…
Mulle tundub, et vaatamata kõigele positiivsele, mis Eesti on läänest üle võtnud, vaatamata tohutule autode arvu kasvule pole liikluskultuur küll siin edasi arenenud. Kaheksa aastat tagasi sõitis minu kasutütar Inge rulluiskudega üle jalakäijate ülekäigukoha. Ta põrkas kokku linnaliinibussiga, mis ilmselt kavatses tema eest läbi lipsata või lihtsalt ei pannud last tähele. Inge kukkus ja buss sõitis üle tema parema käe. Tüdruk kaotas mitu sõrme, aga mõeldes sellele, mis oleks võinud juhtuda… Politsei sundis Inge ema kirjutama alla paberile, mis kinnitas, et süüdi oli Inge. Mina esinesin hiljem televisioonis krimisaates ja kinnitasin, et nii palju kui mina asjast aru saan, võib laps olla kas või pime ja minna kukerpallitades üle tee, aga kõik teised liiklejad peavad talle teed andma ning ettevaatlikud olema.
Eestis on autojuhieksamid raskemad kui PhD teeside kirjutamine. Autokoolis õppimine läheb siin maksma umbes 6000 krooni. Seejärel tuleb anda eksamid, kuid vaid vähestel õnnestub see esimesel katsel. Testid on üles ehitatud loa andja lollitamisele, mitte sellele, et kontrollida noore autojuhi oskusi.
Auto juhtimine pole Eestis mitte õigus, vaid eesõigus. Ma olen kuulnud uudistest, kuidas jalgrattur on viskunud maanteekraavi, et auto saaks mööda sõita. Või jalakäijast, kel on olnud samasugune mure. Jalgrattur või jalakäija ei saa arvestada, et tal jätkuks teel ruumi. Autojuhid saavad tigedaks, kui nad peavad ootama, millal jalakäija jõuab talle ette nähtud kohas üle tee minna. Nii nad ootavad ja lasevad autod enne läbi, kui julgevad ülekäigurada ületada.
Üks kõige hullemaid asju, mida ma siin olen näinud, on see, kuidas juhid sõidavad isegi pimedates kurvides teistest autodest mööda. Ettevaatlikust liiklusest ei ole siin keegi midagi kuulnud, see võtab aega sugupõlvi. Ma tean paari veoautojuhti maal, kes pole peaaegu mitte kunagi kained ja kes sõidavad täiskoormatega… Kogu liikluskultuur siin on selline, et kui oled otsustanud sõita punktist A punkti B ja sa jõuad õnnelikult kohale, siis on sul ikka väga hästi läinud.
Kokkuvõttes soovitan ma kõigil, kes Tallinna külastavad, olla väga ettevaatlikud tänava ületamisel ja üldse liikluses. Ka siis, kui teile põleb roheline tuli.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
