Viido veerg: Iirimaa referendum (9)
Arvamus 27 Jun 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Iirlased ütlesid Lissaboni lepingule teatavasti „ei“. Lepingu eesmärk on Euroopa Liidu (EL) kiirem areng, võimalus teha otsuseid ja viia neid ka kiiremini ellu enamuse tahtega vähemuse üle.

Igaüks, kes on tegelnud inimestega, peaks teadma, et pole võimalik olla kogu aeg kõigi meele järele. Alati on keegi, kes mõtleb teisiti või näeb asju teise nurga alt. Ehk teisisõnu – Rooma võib sõita mitmeid teid pidi. Ega lood pole teisiti, kui me räägime erinevatest rahvastest.

Et saada 27 riiki nõustuma ükskõik millise lepinguga, on alati olnud pikk protsess, kuid seni on EL sellega hästi hakkama saanud.

Iirimaa on nagu Eestigi üks väiksematest EL-i liikmetest. Viimase 35 aasta jooksul on Iirimaa olnud suuremaid EL-ist hüvitiste saajaid, selle abil on iirlased end majanduslikult kehvast seisust tõstnud euroliidu viie edukama hulka. Võiks ju siis arvata, et selle eest ollakse tänulikud, aga tänulikkus pole see, milleks EL loodi.

Kunagi ütles Prantsuse president Chirac, et kõik väiksemad riigid, kes on tahtnud saada EL-i liikmeks, on lasknud käest võimaluse olla vait. Aga muidugi pole ka see asi, mille pärast EL loodi.

Ometi oli just Prantsusmaa, üks EL-i loojaid, see, kes pani oma referendumil veto konstitutsioonile, aga nüüd kritiseerivad ise Iirimaad.

Kui Iirimaale ei meeldi EL-i otsus, on tal täielik õigus hääletada otsuse vastu. Kui aga selle vastuhääle pärast räägivad mõned, et Iirimaa peab nüüd Euroopa Liidust välja astuma, või veelgi enam – nõutakse isegi Iirimaa väljaviskamist, siis on EL-i idee ja usaldusväärsus pandud tõsise kahtluse alla.

Eesti, Läti ja Leedu nagu teised väikesed riigid ühinesid EL-iga seepärast, et tunda end kaitstuna, et mitte olla etturid ajaloo malelaual.

Täna vajab EL rohkem kui kunagi varem usaldusväärsust. Lissaboni lepe tähendab praegu, tahame seda või mitte, kaotust. Kui EL-i võetakse multirahvuselise metsloomana, kes kugistab alla väiksemad, siis sammub EL ÜRO teed pidi, mis tähendab seda, et idee on küll hea, aga see on ka kõik.

Prantsusmaa sunnib tagant kiir-reageerimisrühmi, mis oleksid sõltumatud NATO-st. NATO on muutunud organisatsiooniks, mis kaitseb ELi liikmesmaid välise ohu eest, NATO ei pea tegelema riikidevahelise poliitikaga ELi sees. Selleks vajab Euroopa Liit muid seadusi. EL vajab selliseid kiireageerimisrühmi juhuks, kui mõni riik ei suuda kinni pidada ELi seadustest ja regulatsioonidest, ohustades ELi eksistentsi. Kui ükskord on need juba tööjõulised, siis tuleb ELil vaid oodata vältimatut – mõni riik võib lahkuda liidust. Ameerika kodusõda on just üks selliseid näiteid ajaloos.

Lissaboni leppe peaeesmärk on kindlustada, et ükski riik ei saaks peatada enamuse tahet.
Enne kui me anname EL-ile õiguse oma tahet meile peale suruda, peame olema kindlad, et meie ise olemegi Euroopa Liit, et see liit esindab tõepoolest meid, et meid ei sunnita loobuma millestki, mille pärast me liitu astusime.

Seni, kuni me tunneme end terviku osana, on võib-olla parem, kui me võtame natuke hoogu maha EL-i kiirest edasiliikumisest.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus