Viido veerg: Erinevad põlvkonnad (4)
Arvamus 20 Oct 2006 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Karl Polikarpus, minu pojapoeg, kes sündis Eestis, saab novembris kaheaastaseks. Minu poeg Eerik aga on tagasi USA-s, tema lapse ema Triin alles lõpetab keskkooli ja töötab selle kõrvalt. Eerik ja Triin olid kõigi lähedaste meelest liiga noored, et saada lapsevanemaiks.

Eelmisel suvel jaanipäeva paiku kukkus Eerik puu otsast alla ja vigastas selgroogu, õnneks jäid närvid terveks ja ta ei jäänud halvatuna voodisse lebama. Haigus oli üks põhjusist, miks ta läks tagasi USA-sse oma ema juurde elama.

Tavaliselt on ikka vanaema see, kes hoolitseb lapselapse eest, kui vajalik. Karli vanaema aga töötab Soomes. Nii kasvatavad Karli tema emapoolsed vanavanaema ja vanavanaisa, saades sellega suurepäraselt hakkama. Nad on pensionärid, elavad moodsas kahepereelamus ja neil on nii aega, tahtmist kui ka tervist lapsega tegelda.

Paljud visionäärid on avaldanud arvamust, et põlvkondadevaheline lõhe laste kasvatamisel suureneb. Tulevikus kasvatavadki lapsi vanavanemad. Miks? Sest neil on aega seda teha. Tänapäeval aga on üha selgem, et isegi vanavanemad on tööga liiga hõivatud, et lapselastega tegelda.

Seoses inimkonna vananemisega ja elukalliduse järsu tõusuga vajab ka laste kasvatamine üha rohkem vahendeid. Pole ju mingi saladus, et mida rikkam on ühiskond, seda vähem sünnib lapsi. Kuid raha kõrval on olulisel kohal ka aeg.

15 aasta jooksul, mil Eesti on jälle vaba olnud, on nii noortel kui vanadel jälle avanenud võimalus reisida, näha maailma. Euroliiduga ühinemine andis võimaluse töötada väljaspool Eestit. Pole siis imestada, et paljud Eesti pered on lükanud laste saamise kaugemasse tulevikku. Sündivus on alanenud kõikjal Euroopas, ka Venemaal. Võib-olla peaks Eesti olema esimene riik, mis toetab vanavanemaid, kes aitavad kasvatada oma lapselapsi või lapselapselapsi. Seda enam, et praegu on kogu Eestis puudu lasteaiakohtadest ja lasteaiakasvatajatest. Nii võivad noored saada lapsi ja ikkagi käia tööl, õppida või reisida ka laste kõrvalt. Pealegi on enamikus Eesti peredes sunnitud töötama mõlemad vanemad, et perekonna eelarvega välja tulla.

Esmapilgul võib minu idee tunduda radikaalsena, kuid järele mõeldes peab tunnistama, et nii on asjad olnud ennegi. Näiteks siis, kui agraarühiskond kadus, asemele tulid suured linnad ja eeslinnad. See oli aeg, mil vanavanemad saadeti vanadekodudesse lihtsalt selleks, et nad jalust ära saada. See juhtub praegu Eestis. Taluperedes aga olid oma tavad, seal olid kõigil oma kindlad kohustused. Ka lapsel polnud võimalik tunda igavust ja tal ei lastud niisama ringi lipata. Kõigil olid oma kohustused, millest polnud pääsu. Ka siis oli laste järele vaatamine vanavanemate hooleks, sest neil polnud jaksu teha raskemaid töid.

Iga kord, kui ma külastan oma pojapoega, näen ma, kui hoolsad on Karli vanavanavanemad ja kui palju armastust nad suudavad väikesele poisile anda. Karli pärast pole mul mingit muret, minu ainuke mure on see, et ta vanavanavanemad elaksid tervete ja muretutena võimalikult kaua.


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus