Täna räägitakse palju alternatiivenergiast ja sellest, kui tähtis see on, et pääseda fossiilkütuste kasutamisest. Samuti räägitakse kogu aeg ülemaailmse soojenemise peatamisest.
Olles üles kasvanud läänes, ootan ma ka lääne vastust energiakriisile, mis näitaks OPEC-ile ja Venemaale nende kohad kätte. Mulle tundub, et kuskil maailmanurgas istub praegu üks väike poiss isa garaazhis ja loob nagu Bill Gates mingit uut energialiiki, mis vallutab maailma.
Kuid võib ka juhtuda, et lahendus kogu probleemile on juba käeulatuses, meie aga ei tunneta seda veel.
Minu sõber siin Kurenurmes, Michael (Perthist, Austraaliast) on tegelnud alternatiivenergia küsimustega oma kodumaal juba aastakümneid. Ta ei mõista, miks Eesti valitsus ei võta juhtimisohje enda kätte sellega, et toetaks väiketaluomanikel alternatiivenergia rakendamist. Seda saab teha, kui alternatiivenergia kasutamine muudetakse tasuvaks. Miks siis seda siiski ei tehta? Ehk sellepärast, et tuule-, päikese- ja vee-energiat on väga raske monopoliseerida.
Kui räägitakse tuulegeneraatoritest, siis räägitakse tohututest tuuleparkidest, nagu on Taani rannikul. Aga see on eilse päeva tehnoloogia. Täna on igal Eesti talunikul võimalik panna üles üks-kaks väikest tuuleveskit, mis pole kõrgemad kui Adavere tuulik. Iga tuulik toodaks piisavalt energiat, et kuue aasta jooksul end ära tasuda ja anda sealt edasi püstitajale tulu. Kõik, mis selliseks ettevõtmiseks vaja läheb, on tuul 4 km/h ja tagasiost 4 krooni kW/h eest. Praegu ostetakse seda 45 sendiga. Hispaanias näiteks on tagasiostu summa 7 krooni, Saksamaal 4–5.
Kui iga talunik, majaomanik ja -ühistu Eestis suudab toota küllalt energiat, et oma vajadused rahuldada, siis sõltuvus impordist väheneb märkimisväärselt. Eesti toodab 70% oma soojavajadusest koduse tooraine abil, milleks on puit ja põlevkivi. See on päris hea tulemus, arvestades, et enamus maid arenevas maailmas peab kütteks vaja mineva tooraine sisse tooma mujalt.
Kogu eelneva mõttekäigu vastu on energiakompaniid ise. Nemad peaksid kindlustama tagasiostu, aga samas – seda peavad nad tegema ju niikuinii, ükskõik kuidas energia toodetakse.
Minu meelest on koduste vahendite toetamine produktiivsem ka tuumajaama toetamisest. Ja ega tuul ei ole ainuke võimalus – asja ajab ära ka vesi, isegi vaatamata sellele, et meil on tasane maa ja kuskil ei paista olevat suuri langevaid koski. Igatahes on tänapäeva tehnoloogia nii arenenud, et tuleb kinnitada – igal inimesel on tarvis vaid kindlustunnet, et sellise energia tootmine on kasumlik.
Eestil on võimalus olla esimene lääneriik, kes aktiivselt julgustab eraisikute ettevõtlikkust ja teeb meid energia küsimuses sõltumatuks nii OPEC-ist kui Venemaast. Eesti valitsusel oleks aeg hakata seisma oma talunike huvide eest. Olen siin Lõuna-Eestis kohtunud mitmete kohalike talumeestega ja nad kõik on olnud kindlad, et suudaksid investeerida kohalikku tuulegeneraatorisse $ 35.000. Kõik nende energiavajadused oleksid sellega kaetud ja 4 krooniga kW/h eest, kus tuule kiirus on 4 km/h, tasuks asi ära kuue aastaga, nagu juba eespool kinnitasin.
See oleks parim investeering, mida Eestis saaks Eesti heaks teha.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Eesti Nokia – tuul (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Laupäeva õhtul linastus Torontos estdocs.08 programmis film "Raport: roheline Eesti" - soovitan filmi soojalt kõigile. Film seletab mõtlikult taastuvenergeetika teemat lahti, märkimisväärselt sisukalt. Kui lugeja muud moodi filmi kätte ei saa, soovitan liituda Toronto Eesti Täienduskooli raamatukeskusega - koolil on tavaks osta koopia igast saadaval estdocsil linastatud filmist. Film on subtiitritega ning mõni koopia on ehk veel filmifestivali müügilauas ülejäänud nädala linastustel.
Elektri tagasiost ühendab generaatori kohaliku elektrisüsteemiga. Seadus selle kohta on juba olemas, Eesti Energia peab ostma tagasi minu poolt kirjeldatud moel toodetud elektri 45-sendise hinnaga. Kui tuult on vajalikust enam, siis ületoodetud energia mõõdetakse ja ostetakse ka Eesti Energia poolt tagasi ning lülitatakse nende võrku. Talunikule makstakse selle eest, kui palju ta toodab. Kui aga tuult parajasti ei ole, siis saab talunikust tavaline tarbija. Tegemist on tavapärase anna ja võta olukorraga, midagi uut siin ei ole, seda on paljudes kohtades maailmas juba mõnda aega kasutatud. Probleemne oli asi siis, kui tarviliku tuule-, päikese- ja vee-energia tootmiseks tuli teha tohutuid investeeringuid, siis ei tasunud see majanduslikult ära. Täna küll tasub.
Kas hr. Polikarpus ehk selgitaks, mis on tagasiost. Kuidas kindlustab talumees end elektriga, kui tuult ei ole? Kui tuulise ilmaga keegi tema ülejäägi peab ära ostma, siis kuidas see keegi tagab elektrivõrgu stabiilsuse ja mis hinnaga? Sõnaga, palun kirjeldada usutavalt süsteemi kui terviku toimimist.
Arvamus
TRENDING
