VEKSAst, Vesilinnust ja kunagisest pommartiklist roosade prillideta Õhtuleht (3)
Arvamus 17 Dec 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Virkko Lepassalu, dokumentaalkirjanik

Artikkel originaalis: http://www.ohtuleht.ee/456586

1980. aastal avaldas National Geographic (NG) Priit Vesilinnu artikli elust toonases ENSVs.

Viimasel ajal on see lugu avalikkuses taas kõneainet pakkunud. Muu hulgas on äsja ilmunud NG Eesti väljaande numbris meenutatud VEKSA tollase juhi Ülo Koidu rolli selle valmimisel, sest tänu VEKSA küllakutsele pääses Vesilind siia kirjutama objektiivset lugu elust raudeesriidetaguses väikeriigis. Paraku kipub sel taustal VEKSAst ehk ENSV-aegsest välismaalastega suhtlemise ühingust ja selle šeffidest pisut liialt ilustatud mulje jääma.

Vesilind ENSVsse VEKSA «akna» kaudu

Idee avaldada 12miljonilise trükiarvuga NGs artikkel ENSV oludest pärines Priit Vesilinnu meenutuste kohaselt Lennart Merilt. «Ta ütles, et Nõukogude Liit ei annaks sel eesmärgil lääne ajakirjanikele ealeski viisat, kuid võti seisnes VEKSA (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu) iga-aastases suveseminaris, mida tegelikult kontrollis KGB. Et seminari raames kutsuti korrapäraselt kümneid noori eestlasi läänest Tallinna, võis ürituse varjus pakkuda lääne ajakirjanikele teavet bürokraate valvsaks tegemata,» meenutas Vesilind äsja NG Eesti väljaandes. VEKSA juht Ülo Koit saatis Vesilinnule kutse ja 1979. aasta juunis osales ta juba seminaril, kus tutvustati Nõukogude Eesti elu.

Artikli valmimisel saatis ajakiri selle koopiad Eestisse ülevaatamiseks, nagu oli tavaks kõikide lugude puhul. «Gustav Ernesaksa hoiatusest hoolimata ei olnud ma nimesid välja jätnud, KGB piiras otsekohe sisse ja kuulas üle kõik meie kontaktisikud ning peagi jõudsid meie sõpradeni kirjad, kus kuulutati, et meie lugu on «ebasõbralik» ja «fabritseeritud»,» meenutab Vesilind. «Isegi Ernesaksal ja Meril kästi saata kirju, mis väljendasid rahulolematust artikli tooniga. Seejärel kaotas ka Ülo Koit töö, osaliselt selle vahejuhtumi tõttu, ning hiljem leiti ta uppununa Daugava jõest Riias.»

Ei peatuks pikalt mõnel eksitusel: Ülo Koit ei kaotanud 1980. aastal ilmunud NG artikli pärast tööd, vaid läks auväärselt pensionile umbes viis aastat hiljem. Surnuna leiti Koit tõepoolest, aga alles enam kui 15 aastat hiljem ehk 1996 Lielupe jõest Jurmalas. Hoopis enam aga vääriks arutelu väide, nagu oleks Lennart Meri toona, 1978. aastal leidnud

VEKSAs mingi «akna», mille kaudu kutsus Vesilinnu Eestisse «bürokraate valvsaks tegemata», et siis ühe VEKSA suveürituse varjus «pakkuda lääne ajakirjanikele teavet».

Usun, et just niimoodi, «akna» leidmise legendi all, esitleski Lennart Meri Priit Vesilinnule võimalust ENSVd külastada. Samas kutsuksin suhtuma väga suurte reservatsioonidega väidetesse, nagu saanuks VEKSAt kuidagi KGB teadmata «Eesti asja ajamiseks» ära kasutada. Kahjuks võivad just nooremad põlvkonnad, kel ei ole kokkupuudet toonase ENSVga, ega pole ise ka tolle ajaperioodi uurimisega tegelnud, selliseid ilustatud väiteid uskuma jäädagi. Justnagu olnuks VEKSA ühing mingi võimudest sõltumatu kultuuriselts.

Sisuliselt sama, soov näidata koostööd võimudega kui nende «ülekavaldamist», nähtub ka Meri eessõnast Vesilinnu raamatule «Eestlane igas sadamas» (2004).

Väliseestlased – peensusteni kaardistatud

Meri kirjeldab eessõnas, et ENSVd ja tema sisulist okupeeritust oli hakatud maailma avalikkuses unustama. Aga artikkel NGs Vesilinnu sulest vääris Meri sõnul riski, sest NG tiraaž oli 12 mln ja lugejaid 30–40 mln. Kindlasti mõjunuks too eessõna usutavamalt, kui Meri kirjeldanuks kas või ühtki raskust või probleemi, mis kaasnenuks Vesilinnu, maailma ühe mainekama väljaande ajakirjaniku «impordiga» raudse eesriide taha. Sisuliselt jääb eessõna lugedes aga mulje, nagu olnuks Vesilind takso, kelle Lennart võttis ja VEKSA kaasabil Eestisse sõidutas, et too saaks ENSVst objektiivset artiklit kirjutada.

Väidaksin siiski, et petta saab ühte või ka mingit teatavat hulka inimesi. Aga petta ei olnud võimalik süsteemi (KGBd), mis suures osas tegeleski selliste pettuste juba eos avastamisega. Kui KGB leidis, et nende n-ö operatiivsele huvile oli kuidagi vastav Vesilind Eestisse lubada, siis teda siia ka lubati.

Loomulikult oli KGB tolleks ajaks väliseestlaskonna peensusteni ära «kaardistanud». Arvan, et ka Vesilind seisis KGBs (jälitus- või jälgimisalusena) arvel juba üsna noorelt. VEKSA ühingu Läti analoogi juht Imants Lešinskis on hiljem USAsse ära hüpanult kirjutanud (avaldatud Balti Kontaktis 1985), et Läti KGB luureosakonnas hakati 1960. aastate keskpaigast pidama kartoteeki, milles seisis kirjas absoluutselt iga läti taustaga pagulasnoorest ülikoolilõpetaja. Eestis ei ole ükski VEKSA tegelane oma saladuste kohta suud paotanud, seega tulebki allikana Lešinskist kasutada.

Niisiis, kui Vesilind lubatigi Eestisse, siis ilmselt eesmärgiga vaadata, kas annaks teda muuta, KGB žargoonis, «kasulikuks idioodiks». Selleks VEKSA ühing ju töötaski: leida väliseestlaste seast võimalikult palju osalejaid nii ENSV piires kui välismaal korraldatavatele üritustele. Seejuures ei oldud huvitatud raudbetoonsest kommunismipropagandast, vaid «võrgu» loomisest ehk inimeste leidmisest, keda saanuks välismaises luuretegevuses pealtnäha ka täiesti süütult (esmapilgul tühist infot küsides või teenet paludes) ära kasutada.

Hilisemad sündmused muidugi näitasid, et Vesilind polnud eriti äraräägitav. Aga KGB seisukohalt muidugi tasus proovida.

Suveseminarid kui luureüritused

Mis puudutab VEKSA suveseminari, kus justnagu saanuks osaleda «bürokraate valvsaks tegemata», siis Lešinskis kirjeldab selliseid suvekursusi Lätis 1976. aastal: «Osavõtjad pöördusid koju tagasi «lõputunnistuste» ja väga kenade mälestustega. Keegi neist ei mõelnud, et kaks nädalat olid nad olnud nõukogude luureteenistuse intensiivse uurimise ja hindamise all. Et kergendada nende jälgimist, majutati väliskülalised üksikusse villasse mereäärses suvituslinnas Jurmalas, paarikümne kilomeetri kaugusel Riiast. Hoone oli täis kuuldeaparaate. Oli olemas ka väline seiramismeeskond. /.../ Elektroonilist jälgimist täiendasid igapäevased rapordid noortesektsiooni liikmete poolt (vastuvõtjad, sisuliselt KGB agendid – autor), kes korraldasid õhtuti õllejoomise-, laulu ja tantsupidusid. /.../ Kursuse lõpul oli KGB-l päris täielik pilt iga õpilase poliitilisest hoiakust, usulistest vaadetest, võimetest ja nõrkustest. Kas tulemused õigustasid pingutust ja kulu? Nähtavasti luureosakond arvas nii, sest suvekursusi jätkati mitme aasta jooksul. Tšekistid teavad nagu kogenud kullaotsijad, et ühe untsi kullatolmu leidmiseks on vaja läbi sõeluda mitu tonni harilikku mulda.»

Meie õnneks osutus Vesilind seega irooniaga pooleks öeldes mitte kullaks. Vaatamata ENSV võimurite protestidele, kellele NG saatis artikli enne avaldamist 1979. aasta lõpus tutvumiseks, see siiski ilmus NGs kohitsemata kujul.

Mis veel puutus väitesse, nagu saanuks VEKSA varjus välismaa ajakirjanikuga suhelda «bürokraate valvsaks tegemata», siis kirjeldab Meri oma eessõnas Vesilinnu raamatule «Eestlane igas sadamas» (2004), kuidas Soomest saabunud Vesilinnule olid sadamasse vastu tulnud nii VEKSA juht Ülo Koit kui tema asetäitja Feliks Meiner.

NSV Liidu KGB välisluure raskekahurväkke kuuluv Meiner oli kahtlemata valvas isik. Kui Koit seisis KGBs kirjas kui staažikas välisluure agent, siis Meiner töötas KGB välisluures tipp-professionaalina (hiljem ka Moskvas, peakorteris). Meenutaksin, et toona pidi VEKSA juhi kohal olema KGB usaldusisik, tema asetäitja koht aga kuulus KGB kõrgemale (tegevreservi) ohvitserile. «Hea politseiniku» Koidu fenomen seisnes väliseestlastele endast mulje jätmises: kui pealtnäha punasest, kuid südames Eesti asja ajavast tšinovnikust.

Muidugi on õigus Jüri Estamil, kes väitis Delfis Vesilinnu 1980. aasta kirjutise kohta: «Pommartikliga oli tegemist seetõttu, et Eesti oli jäänud globaalses tähenduses väga-väga tagaplaanile raudse eesriide langemise järel 40 aastat enne Vesilinnu loo avaldamist. Too National Geographicu artikkel oli sensatsioon pagulaseestlaste jaoks.» Olen 100% nõus. Kuid täiendusena lisaksin, et too artikkel ei ilmunud siiski mitte tänu ENSV välismaalastega suhtlemise ühingule, vaid selle kiuste.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 21 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek
Feb 25 2018 - igas kodus
Kooslaulmine EV100
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus