Vastutusvabaduse õpik algajatele. (1)
Arvamus 30 Apr 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/04/39260_001.jpg
Einar Eiland

Autor ei esinda ega kajasta mitte ühegi erakonna huve.

Vastutusvabastus algab sellest kui seadustele tuleb omastada eesmärgid ja selle kaudu luuakse illusioon et seaduse olemasolu on piisav arengute tagamiseks. Seejärel peab õpetama inimese neid illusioone pimesi järgima ja neid tegevusalgoritme enda omadeks pidama. Ajapikku unustatakse et seadusel ei ole eesmärki ja seadusandjal on eesmärk ning seaduse täitja on vaid pühakirjatekstile allutatav. Küll aga on meile arusaadav see, et seaduse täitmise eest vastutab inimene mitte seadus. Kuid seaduse õigsuse eest ei vastuta meil mitte keegi, sest võim on püha ja puutumatu nagu see kristlikule religiooniühiskonnale kohane on. Kui aga olukorrast arusaamine baseerub uskumustel mitte arusaamisel, siis ei saa vastutusest juttugi olla.

Seega sõltub vastutustunne ja vastutusele võtmise võime inimese ja ühiskonna informatiivsest seisundist ja mida madalam see on, seda suurem on vastutusvabadus ehk vastutamatus. Ütlemine et euronõuded või seadused nõuavad - viitab vaid asjaolule et tahtetakse vastutusest vabaneda, et panna pühakirjateksti vastutama. Paraku ei saa pühakirjatekste hullumaja saata, vangi panna ega nende üle kohut mõista. Seega on ühiskonnas valitsevaks absurdisituatsioon.

Absurdisituatsiooni varjatakse tavaliselt väitega, et tegemist oli demokraatliku otsusega, sest kõik arvasid nii ja pühakirjatekstid käsivad meil nii arvata. Aja möödudes aga räägitakse sulle, et kuna kõik juba niigi nii teevad nagu pühakiri ütleb, siis nii peab õige olema. Nii kaob inimesel side pühakirjateksti väljaandja eesmärkidega ja ta täidab neid pimesi, seda nii tavakodaniku kui võimu tasandil. Selle protsessi käigus toimub eemaldumine reaalsest olukorrast ja see väljendub omakorda ühiskondlikus kriisis. Kui valitseb absurdisituatsioon, siis inimese identiteet taandatakse tööjõuühikuks tööjõuturul, konkureerimaks aurujõu ja elektrimootoritega. Inimesest aga kujuneb masin mille jupid on kallid ja mis lähevad kergesti katki. Need inimesed, kes selles ühiskonnas veel masinaga konkureerida suudavad, omavad aga juba sellist psüühikatüüpi, et nende jaoks pole enam olemas ei kultuur ega ühiskonda.

Inimese tahe on selles ühiskonnas programmeeritud vastutusvabadusele, sest absurdisituatsioonis paiknevas ühiskonnas vastutuse võtmine on hullumeelsus. Vastutusvabadus on see mis paneb inimese linnadesse liikuma ja end kodutalu lasnamäe korteri vastu välja vahetama. Võimu eemärk on aga vastava olustiku loomine ja pühakirjatekstidega kindlustamine. Kui aga rahvas ei taha olla riigi omanik, siis positsioneerib ennast orjana. See on võimule kasulik, sest kui inimene taandab ennast masina seisusse, siis ei ole tal sotsiaalseid õigusi enam tarvis. Ta ei oska ega jaksa nende eest seista ja see tähendab võimule kokkuhoidu ja mis peamine, see ühtede ja nullide rida on isegi masinale arusaadav.

Paraku peame tõdema et sellise traktorijaama ühiskonna loomine on meie enda teene ja tsiteerides Obama kõnet Liibüa kohta -`` see riik on täpselt selline nagu te ära teeninud olete.`` Maailmaliider võib seda poliitikat julgelt laiendada ka meie riigi kohta. Mille üle meil kiidusõnadega muidugi kitsid ei olda. Tulemuseks on aga maailmaliidri jaoks see, et võõrad ehitavad üles su müürid ja nende kuningad teenivad sind. Nad käivad sinu eest isegi sõjas ning nad on uhked selle üle, et neil seda teha lubatakse ja nendel pistik seinas püsib ja tuled põlema käivad.

Sellise traktorijaama ühiskond ei vaja ka rahvuslikku julgeolekut, sest masinal ei ole enam rahvust tema jumalaks ja kvaliteedinäitajaks on võimalikult madal tööjõutunni hind. Rahvaks saamine ja rahvana toimimine on sellele ühiskonnale piin, sest sellega kaasneb vastutus. Vastutus on vastand piiritule rumalusele ja see on ainus asi mida meil piiramatus koguses eksportida on. Lollus on selles riigis julgeolekurisk number üks. Tolvanid on teinud meie riigile, rahvale ja kultuurile ühe inimpõlve jooksul rohkem kahju kui kaks maailmasõda ja kaks inimpõlve julma terrorirežiimi okupatsiooni kokku. Kuid traktorijaama ühiskonda see ei huvita . Traktorijaama ühiskond saab aru sellest kui pistik seinast välja tõmmata või elektri hind tõuseb. Masinliku arusaama kohaselt vastutab elektri hind meie tuleviku eest, mitte võimutasand ja seega ei saa võimu vastutusele võtta. Kui aga võim kohaliku tasandi ees ei vastusta, siis tuleb välja, et ta vastutab välisriiklike huvide eest. Kui aga võim jätab unarusse ühiskondlikud huvid ja asendab need muude huvidega, siis seda nimetatakse rahvusvahelise õiguse alusel riigi reetmiseks. Herman Simm ja Dressen istuvad selliste reetmise eest vangis, kuid meie võimutasand edutatakse reetmise eest Toompeale või saab Milton Friedman või George Soros preemia. Seda serveeritakse kui õhuhäiret lambakarjale, arusaamise tekkimiseks, et tegemist on ikka võimuga. Ühed tõttavad sellepeale söödakünade juurde teised hirmunult karjamaa kaugemasse serva. Ilmselt ei tea masinana toimiv rahvas, mis asi see riik ja selle reetmine on ja seega ei saa ega oska ta sellekohast vastutust nõuda. Siinjuures saab iga kodanik ise otsustada, kes rohkem või vähem seda riiki reedab, kas soome ehitustöölised ( kes igal esmaspäeval soome laevale lähevad) või meie võimutasand (mida saab hinnata sündimata jäänud laste ja uusküüditatute arvu kaudu) või Herman Simm.

Traktorijaama ühiskonnas hakatakse rahvahuvide mahamüümist õigustama turumajandusega tulemusena kujuneb tööjõuturust orjaturu legaliseerimise protsess. Küüditamine tuleb asendada mõistega tööjõu vaba liikumine – ja lambakari tuleb samas taktis määgima panna. Selleks, et keegi seda riigireetmist tähele ei paneks, tuleb ristata ärireegleid poliitikaga. Nii muudetakse riigireetmine poliitiku ärisaladuseks ja kõik muutub ärireeglite kohaselt müüdavaks. Sellises riigis puuduvad ka vastutusalad , sest müüdavus on jumalast ja tema eest ei saa vastutust kanda. Sellise riigi müüdaval poliitikal on ainult õigused kuid puuduvad kohustused ja vastutus. Ühiskonda ja inimest sellise masinavärgi jaoks ei eksisteeri, sest see on kulu, mitte tulu artikkel. Mida kõrgem on ametipositsioon selles ühiskonnas seda rohkem on õigusi, kuid seda võõramaks jäävad kohustused ja vastutus ühiskonna ees. Kriminaalkoodeksis võivad riigireetmise kohta küll paragrahvid olla, kui neid saab rakendada vaid pööblile sest võim on selles ühiskonnas püha ja puutumatu õigluse kehastus ja pärineb jumalast. Sellele õiglusele vastuhakk toob kaasa vaenu ja pahameelt nendes kes on pandud meie üle, nagu seda Köster väitnud on ja see hullumaja kestab meil nõukogude ajast saadik edasi. Selline mõttelaadilisus on kaasa toonud rahva huvides toimiva eliidi süsteemse hävitamise ja mõnitamise, sest takistab kasumi maksimeerimist.

Rahvalike aadetega kapital on traktorijaama võimule ohtlik. Seega tuleb hävitada rahvamajandus. Sest see segab anonüümse juudavõimu realiseerimist ja sunnib võimu ja vaimu tegelema rahva huvidega ja sotsialiseerumisega. Nagu me kogenud oleme, on sellise rahvamajanduse hävitamine lihtne. Tuleb lõhkuda ettevõtete vaheline infrastruktuur või öelda, et riik sellega ei tegele, või vähemalt mingi ajavahemiku jooksul ei tegele. Üksikettevõte ei ole rahvusvahelises majanduses tõsiseltvõetav partner ja kogu süsteem langeb ise kokku. Seejärel saab ettevõtted sentide eest väliskapitalile maha müüa ja uued omanikud on sell eest tänulikud ja maksavad heldel käel kinni kõik teie erakondade valimiskulud. Selle kaudu saab vastavat poliitikat usaldama õpetada. Ainus, mida riigi sellisele süsteemile veel pakkuda, on odav tööjõud ja võimu ülesandeks on selle kandmine linnadesse, et neid saaks rahavõim paremini ekspluateerida.

Teiseks rahvamajanduse hävitamise võimaluseks on anda kogu ettevõtete infrastruktuur ettevõtete enda kätte - ühele tuleb erastada traktor, teisele maa, kolmandale viljakuivati ja seejärel öelda neile, et omavahelise tõe peate konkurentsikeskkonnas ise leidma. Kuid mitte varustada neid vastava oskusteabega koostoimemajanduse kohta. Tulemusena lakkab süsteemi sisene infovahetus ja kogu süsteem pannakse liikuma kapitalikontsentratsioonil baseeruva suurettevõtluse ja linnastumise suunal. Kapitaliku kontsentratsiooni kaudu liitunud suurettevõtted muutuvad rahvusvahelise kapitali märklauaks ja rahvamajandus lõpetab enda tegevuse, turgude monopoliseerumise ja vastavalt loodud bürokraatia tõttu. Võimu ülesandeks on aga vastavate tingimuste loomine.

Vaid nii on võimalik riigis tagada täielikku süüdimatust ja vastutusvabadust ja see võimaldab eliidil keskenduda vaid ühiskonnapositsiooni nimelisele võitlusele ja minetades samas igasuguse ühiskondlike protsesside juhtimisvõime ja kõik mis ei toimi, on paratamatus. Peale seda aga levivad ühiskonnas sotsiaalse stressi ja depressiooni ilmingud. See viib omakoda ühiskonnani, kus ei ole tähtis see, mida ja kuidas tehakse vaid see kuidas asi välja paistab. See on hullumaja, see on juba olnud, kus igaüks võib endale pikkade varrukatega särgi valimistel rentida ja selga panna ning kinnitada, et tänasest valitsen selles hullumajas mina ja aplausi järgi otsustatakse, kas ta selle hullumaja juhiks kõlbab. Seega on välistatud igasugune ravi. Aga välja paistab see protsess kui kodusõda. Kus riik peab sõda omavalitsustega, ministeeriumid ründavad oma haldusalas olevaid asutusi, need aga kaitsevad end kõigi käepäraste vahenditega kannatajaks on rahvas. Kuid ta ei tea, et ta kannatab ja selleks tuleb luua ka vastav informatiivne seisund ja ühiskonnamudel, kus inimest ollakse võimelised käsitlema vaid manipulatsiooni objektina ja kus puudub sisuline valikuvabadus ja valikuvõimalused. Valikuvabaduseta inimene on kas vang või ori. Kui vang unistab vabadusest siis ori usub, et selline tema asend peabki olema. Ori ei taha vabaks; ori tahaks orjapidajaks! Selliseks on paraku kujunenud meie eliidi ja pööbli omavahelise sotsiaalse dialoogi sisu meie ühiskonnas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus