Sirje Kiin
Valitsuskriis ei puhkenud Eestis mitte sugugi üleöö, nagu ajakirjandusest või sotsiaalmeedia kommentaaridest võib ehk ekslik mulje jääda. Kriisi seemned külvati Toompeale juba kaks aastat tagasi, kui Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Isamaa ja ResPublica Liidu vaevalised, üle kivide ja kändude kulgenud valitsusläbirääkimised käisid. Pigem võiks imestada, et see haug-luik-vähk valitsus niigi kaua koos püsis — lõpmatu otsustamatuse, hammastekiristamise ja vastastikuste ähvarduste hinnaga, mistap usaldusliku kootöö asemel oli sisuliselt tegemist üksteise pantvangidega, sest mingit mõistlikku alternatiivi ei paistnud. Valikut polnud kuni Edgar Savisaare kukkumise ehk kukutamiseni.
Kui laupäeval, 5. novembril valiti Keskerakonna uueks esimeheks Jüri Ratas, üks Savisaare poliitkasvanduse positiivsemaid mehi, kellel pole seni kirjas ühtki isiklikku poliitpattu, siis tekkis ahvatlev võimualternatiiv, mida sotsid ja IRL-lased tõttasid kärmelt ära kasutama, et jõuda ette Reformierakonnast, kes oli neid nii kaudselt kui otseselt juba keskerakondliku koalitsioonivõimalusega ähvardanud.
Praegu paistavad poliitiliselt ja matemaatiliselt võimalikud vaid kaks koalitsioonikombinatsiooni: kas Keskerakond, sotsid ja IRL (ja Vabaerakond) või vähem tõenäoline — Kesk- ja Reformierakond. Keskerakond on teatanud, et nemad eelistavad ja alustavad ühist valitsemist pigem sotside ja IRLiga kui reformikatega. Keskerakond andis 6. novembril sisse 41 allkirjaga umbusaldusavalduse peaministrile. IRL ja sotsid tegid 7. novembril ettepaneku peaminister Taavi Rõivasele, et ta astuks ise tagasi. Peaminister keeldus ise tagasi astumast, seejärel teatasid viie fraktsiooni esindajad, et liituvad umbusaldusavaldusega. 9. novembril avaldaski Riigikogu 63 poolthäälega (28 reformierakondlast olid vastu) umbusaldust Taavi Rõivase valitsusele. Reformierakonna ligi 17-aastane valitsusaeg lõppes pikkade enesekiidukõnedega, kui hästi nad ikka on Eesti riiki valitsenud.
Niisiis on Eestis tekkinud esmakordselt pärast taasiseseisvumist olukord, et peaministritooli võib saada pahempoolne Keskerakond koos sotsiaaldemokraatide ja ühe või kahe väiksema parempoolse erakonnaga. Sellist pöördelist kombinatsiooni pole Eestis varem kunagi olnud, kuid täielikuks vasakpöördeks ei saa seda siiski pidada, sest ainult Keskerakonna ja sotside häältest jääb väheks ja ükskõik millise või mitme väiksema parempoolse erakonnaga liitu minnakse, peavad nad igal juhul arvestama ka nende tingimustega. Ekspeaminister Mart Laar ja ka Margus Tsahkna, IRLi esimees on oma selged tingimuspiirid juba maha tõmmanud.
Ühest küljest valdab paljusid eesti valijaid kergendustunne, et liiga pikka aega arrogantselt ja üha ülbemalt valitsenud Reformierakonna võim saab ükskord ometi murtud. Põhimõtteliselt olnuks igati hea ning vajalik võimu vahetumine viimase 17 aasta jooksul vähemalt kolm kuni viis korda, kuid paraku seda ei juhtunud, sest ees oli nn Savisaare-Putini paktiga punn, millega reformikatel oli mugav valijaid hirmutada.
Juhtkirjad manitsevad innukaid sotse ja IRL-lasi ootama ja kaaluma valitsusevahetust kas kohalike valimisteni 2017 sügisel või Riigikogu valimisteni 2018 kevadel, mil uued jõuvahekorrad oleksid selgemad. Nii Keskerakonnas kui Reformierakonnas on tegu lõhestunud vastasleeridega, kes ei pruugi käituda ühtselt ei koalitsioonis ega opositsioonis. Innukamad Savisaare jüngrid on ähvardanud uue erakonna loomisega ja kusagil olevat kogutud juba paar tuhat venekeelse valija allkirja nn Savisaare nimekirja, millega minna iseseisvalt, ilma Ratase juhitava Keskerakonnata kohalikele valimistele.
Keskerakonna juhivahetus on samuti niivõrd värske asi, et keegi neist ei tea veel ilmselt isegi, mida hakkab tegema haavatud Savisaar, mida esimehe valimised kaotanud Europarlamendi saadik Yana Toom, kelle taga on kümned tuhanded vene valijate hääled; mida hakkab tegema uus juht Jüri Ratas, kellele kibekähku pakutakse peaministri tooli, ilma et ta oleks jõudnud (või tahtnud?) veel mingit puhastustööd läbi viia mitme kohtuasjaga kimpus korrumpeerunud erakonnas, kel pealegi on tühistamata ohtlik koostööleping Putini parteiga. Just neist küsimustest võivad saada tõsised takistused uue võimaliku vasakkoalitsiooni läbirääkimistel, mis võivad tulla veelgi raskemad kui olid eelmised läbirääkimised Taavi Rõivase valitsuse kokkutraageldamisel.
Reformierakonna liikmed on aga nüüd esmakordselt ise nö reedetute rollis ja see on neile täielik šokk: värske välisminister, Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi sajatab ja süüdistab endisi valitsuskaaslasi hooramises („märke koalitsioonipartnerite hooramisest on siin olnud juba pikemat aega“, ütles ta Postimehele 7. novembril). Reformierakonnale tuletati IRLi poliitikute poolt sedamaid sotsiaalmeedias meelde, mitu korda reformikad ise on viimase 15 aasta jooksul oma poliitilisi partnereid reetnud ja üleöö üle parda visanud, ikka võimulpüsimise nimel:
2002 visati Isamaa ja Mõõdukad koalitsioonist välja ja tehti valitsus Keskerakonnaga
2003 visati Keskerakond kõrvale ning tehti valitsus ResPublica, Reformierakonna ja Rahvaliiduga
2005 visati ResPublica kõrvale ning tehti valitsus Keskerakonna ja Rahvaliiduga
2007 visati Keskerakond kõrvale ning tehti valitsus IRLi ja sotsidega
2007 visati sotsid valitsusest välja
2014 visati IRL kõrvale ja tehti valitsus sotsidega
Reform tegi oma valitsemisperioodi algul head tööd Eesti maksu- ja ettevõtluskeskkonna arendamisel, kuid viimased kümmekond aastat on hoidutud Eesti riigi arengut toetavaist otsustest kohemaid, kui need võinuks ohustada Reformierakonna võimulpüsimist, halvimaks näiteks viisteist aastat tegemata haldusreform.
On ilmselge, et Eesti vajab liigpikast majanduslikust ja poliitilisest seisakust väljatulekut, raputust, võimuvahetust, uusi tuuli ja ideid, mis laseksid Eesti suurepärase potentsiaaliga innovaatilistel võimetel viimaks ometi rakenduda ning viia ellu hädavajalikud riigireformid, kuid küsimus on, mis vahenditega? Pööre küll, aga kuhu täpsemalt? Kellega ja mis hinnaga?
