Vaja on poliitjõudu kellel oleks perspektiivne tulevikunägemus. (2)
Arvamus 20 Aug 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
25 aastat iseseisvat Eestit!

Juba eile (19.augustil 2016) TV3 küsitluse ajal hüppas pähe teema, kas me ikka saime selle mida soovisime?

(Õnneks saime selle ilma verevalamiseta.)

Mina ei oska sellele küll üheselt vastata, kuigi oma võimete kohaselt osalesin iseseisvusliikumises või vähemalt soovisin muutusi, sealhulgas ka okupatsiooni lõppu.
Olin neil päevil mees parimas elueas, pikk ja lootusrikkas elu veel ees. Samas olin nõutud tööline, aasta keskmisena ettevõtte pea suurima palgaga, keskküttega korter, olematu üüri ja maksetega. Muidugi, paljude ihalduväärsete asjadeni rahakoti võimed ei küündinud, sest küllalt suur osa läks ka alkoholi peale.
Kuigi valisin töökoha just sellise, et venelastega vähem kokkupuudet aga ega mind see teema väga ei morgendanud, põhilist probleemi nägin nõukogude majandusmudelis ja liigses võrdsustamises.

Ok, tänu putšistide saamatusele saimegi oma riigi aga minule algas see igas mõttes allakäiguga.
10 aastat püüdsin kuidagi pinnal püsida ja peret toita, lugupeetud energeetikust jõudsin fekalisti abiks. Siis tervis murdus, aega võttis aga abi sain. Vene meditsiinis oleks ehk abi kiiremini saanud aga sellist ravivõtet siis veel ei tuntudgi, vähemalt tavalise nõukogude kodanikuni see poleks jõudnud. Aga olen samas kindel, et poleks olnud ka seda stressi mis lõpuks mõjus. Ok, intensiivpalatist välja pääsedes tundus endale, et olen valmis jätkama endist elu aga määrati invaliidsus ja elu näitas, et ega õiget tööhobest must enam ei olnud. Olla kõige paremas meheeas ja elada invapensionist, sedasi praeguseks 15 aastat ....

Loomulikult pole olukorraga rahul, sellist elu ma ei osanud ka kõige halvemates ettekujutlustes arvata. See siis isikliku laadi probleem ja ei oleks samas seisus vene ajal see elu kuskilt otsast parem olnud, ehk ainult poleks unistanudki paljust sellest, millest kehv elatustase praegu ilma jätab.
Nüüd riiklikul tasemel. Mitte kunagi ei saa väita, et kellegi tulevikunägemused ja ohud on õiged või valed.
Mina näiteks ei tunneta vene ohtu, õigemini ei tunnetanud, praeguses seisus aga pole enam nii kindel aga ka süüdlast ei määratleks.
Elu on näidanud, et ega ka kahe poole vahel neutraalselt elada ei lasta ja jälle, mina ei näitaks näpuga ei ida ega lääne poolele. Ehk teisisõnu läänele orienteerumine oli õige aga kas peab nii lömitama? Samuti liitlasvägede osas, ehk isegi oleks niinimetaud heidutusjõud põhjendatud aga selles osas käib ka pidev hämamine. Viimane näide: jänkid tõid Ämari lennuväljale 16 (?) hävitajat ja esmane teade oli, et jänkidel algavad soomlastega koostöös õppused Soome pinnal. Viimane EKV teabeohvitseri selgitus tiheda õhuliikluse kohta väidab et jänkidel on siin õppused mis arenevad edasi lennujuhtide (mäletagi enam mis maa omad) harjutusõppusteks, kus mängitakse läbi õhulahinguid lennuüksuste vahel.
Kumb uudis siis õige on?
 - pics/2016/08/48187_002_t.jpg

Majandus. Minu jaoks jõudis iseseisvus kätte põllumajanduses tööd tehes. Kuigi sotsialistliku põllumajanduse likvideerimine algas juba EMN esimehe Savisaare ajal, kuupäev pandi paika Vähi ajal ja teostati Laari ajal. Laari võimetest parem ei räägi ja ei saa ma rääkida kogu põllumajanduse osas sest rubla allakäigu ajal laostusid paljud majandid ja oleks lagunenud juba ilmasuguse käsuta aga selline vandaalitsemine mis toimuma hakkas, see oli suuresti punaparunite rida, eks loodeti ratsa rikkaks saada, aga nii see ei läinud.
Meil oli suurfarm, mis kuidagi rasked ajad üle elas, kuigi kohapeal käinud Laar soovitas selle buldooseriga kokku lükata ja üldlevinud oli Laari soovitus hakata teenindajaks, -päris huvitav keda mis moodi pidid lüpsinaised ja karjakud teenindama? Igatahes kuidagi elati üle ja hiljem metsaärikate rahadega ehitati kaasaegne kompleks. Nagu oleks isegi edulugu aga seda mitte tänu valitsusele…
Aga samas ei tea ma maakonnakeskuses ühtegi rajatud ettevõtet. Paljud tehased on lihtsalt laiali lükatud, mitmed käivad käest kätte ja kuskil nurgas ehk midagi nokitsetakse aga ei ühtegi tõsiseltvõetavat tööstust ja siis imestatakse, miks rahvas pealinna või Soome läheb. 25 aasta jooksul on tehnika areng olnud röögatu aga väikese ja paindliku Eesti osa selles?
Seega, mina lootsin küll ka hoopis tõsisemat majandusarengut.

Kaitsevõimekus. Olin idealist ja arvasin, et meile piisab tugevast piirivalvest ja ehk kriisipiirkondades vajadusel korra tagamiseks mõnest sisekaitseüksusest. Siin oleme tõesti kaugemale jõudnud aga kas just kõik õieti tehtud, kahtlen.

Minust poleks riigi parandajat ka tervena, lihtsalt ei istu rahvamasside ees esinemised aga praeguseks on kadunud ka lootus. Minu arust oleme maha mänginud kõik selle, mis meil oli (ok, maavaradest veel midagi ikka on). Ennekõike oleme kaotanud suure hulga tööjõulisi inimesi. Vähemalt mina ei kujuta ette milline poliitiline jõud suudaks meid edulooni viia. Kurb tõdeda aga ega ka rahvas ise ei tea või õigemini ei oma ühtset nägemust allakäigu peatamiseks. Rahvas ehk ei peagi päästeteed ise pakkuma, vaja oleks poliitjõudu kellel oleks perspektiivne tulevikunägemus ja samas ka suutlikus rahvast kaasa haarata.

Artur Lôiv
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus