Ukraina kohus kuulutas hiljuti kehtetuks endise presidendi määruse Stepan Banderale Ukraina kangelase aunimetuse andmise kohta.

Vahetult enne oma ametiaja lõppu otsustas Viktor Juštšenko riiklikult tunnustada Bandera pingutusi Ukraina Ülestõusuarmee (UPA) juhina, esmalt võitluses Wehrmachti ning seejärel Punaarmee vastu. UPA püüdis taastada iseseisvat Ukrainat. Bandera tapeti KGB poolt Münchenis 1959. a.

On selge, et Bandera kõrvaldamine Ukraina ajaloost toetus Kremli tahtmisele. Pidi ju eemaldama Moskvale suunatud vastupanu sümboli, kes pälvis kõrgeimat austust välis-ukrainlastelt in corpore ning demokraatlikult meelestatuilt kodumaal.

Miks seda mainida Eesti Vabariigi 93. aastapäeva puhul? Vabaduse saavutamise ohvrimeelsus ja pingutused on jäämas meist kaugele. Aina hägusemaks muutuvad need sündmused eriti noorema põlvkonna liikmete teadmises. Me vaevalt mäletame minevikku oma mälusopis.

Otsest võrdlust Ukraina ja Eesti vahele on raske tõmmata. Kui Ukraina rahvusideoloogilise hoiaku nõrgendamist juhib praegune võimulolev Moskva-meelne Ukraina valitsus, siis Eesti ajaloolist mälu ähvardab teatud mugavus, ükskõiksus või apaatsus.

„Oleme suurema osa oma eksistentsist olnud riigita rahvas, mis on jäänud kõikides tormides alles ning kestnud kõige kiuste.“ Need on õilsad mõtted, mida alateadlikult omaks võtame, süvenemata, kui habras vabadus siiski võib olla.

Paraku Eesti Vabariigi aastapäev on ainult üks vähestest päevadest, millal saab pühenduda täielikult vabadusele kui väärtusele ja ka reaalsusele, unustada päevapoliitilised erimeelsused ja koos tunnistada, et Eesti on nii kaua vaba, kuni rahvas seda tahab ja sellel nimel tööd teeb. Sellel päeval saame endile meelde tuletada, et meie riigi olemasolu eest seismine pole veel lõppenud.

Sel päeval soovin, et meile jätkuks tahet, tarkust ja sihikindlust seda vabadust hoida ja kaitsta.

Märkmed: