Hiljutised terroriteod ja surmaderohked migratsioonilained Euroopas on ajanud Lääne, sh ka Eesti avaliku meedia kohati niisuguse hüsteeriani, nagu oleks tegu meile kõigile tuttavate humanistlike, euroopalike väärtuste täieliku kaotamisega, nagu oleks vägivald kõikjal maailmas mõõtmatult kasvamas, rumalus kogu ilmas võimule tulemas või juba võimutsemas. Kanaarilinnud hüüavad, et me seisame suure kuristiku äärel, kukume kohemaid alla ja varsti kaotame kõik?
„Eesti on suurel malelaual,“ kirjutas luuletaja Jaan Kaplinski viimases Sirbis ja kinnitas, et geopoliitika polevat kusagile kadunud, maailma jagatavat endiselt geopoliitiliste huvisfääride järgi: „Ameerika on maailmamerede valitseja, nagu vanasti Inglismaa, Venemaa on kontinentaalne suurvõim.“ USA olevat alustanud konfrontatsiooni Venemaaga, mistap Eesti on paisatud militaarsele eesliinile, ees ootab häving ning meil pole muud lootust, kui et suubuda tagasi Venemaa huvisfääri, sest „eestlased võiksid elada samahästi Vene kui USA mõjusfääris (Vene mõjusfäär pole Vene riik). Vahe pole nii oluline, kui meie propaganda kinnitab ja mõnedki usuvad.“ Kaplinski näeb pääseteed: „Kardan, et kristlik-moralistlikku retoorikat harrastavad, tegelikult aga küünilised ameeriklased ei taju seda, et religioossele fanatismile toetuv ideoloogia on nagu must auk – sellest on peaaegu võimatu välja saada. Kommunistlik ideoloogia on selle kõrval midagi ajutist, nagu oleme näinud, ei kesta tema võim kaua. Praegune Venemaa on enam-vähem prii nii kommunismist kui fanatismist, tema käitumist suunavad tema riiklikud huvid nagu lääneilma riikidelgi. Nii peaks olema võimalik neid arvestades jõuda üksteisemõistmisele, kompromissile ja – mis oleks eriti hää – ühisele tegutsemisele maailma ähvardavate ohtude ja jõudude vastu.“ (Sirp, 15.07.2016 http://www.sirp.ee/s1-artiklid...
Näeme, kuidas ühe osapoole (Venemaa) asemel demoniseeritakse siin teist (Ameerikat) ja sisendatakse lugejale, nagu seisaksime otsustaval ristteel, nagu peaksime justkui uuesti valima, kelle vangiks langeda, kelle väärtusi (loe: geopoliitilisi huvisid) peaksime endale vähem halvemaks pidama. Minu mälu järgi valis Eesti lääneliku demokraatia ja Lääne kaitsealliansi suuna veerand sajandit tagasi, me pole sugugi täna jõudnud otsustavale ristteele ega kuristiku servale. Miski ei sunni meid praegu äkitselt valitud teelt tagasi pöörama. Vastupidi, nii poliitiliselt kui sõjaliselt oleme end ELi ja NATO liikmena kindlustanud paremini kui kunagi varem ajaloos. Meie valitud partnerid võtavad kollektiivkaitse ülesannet samuti esmakordselt ajaloos täie tõsidusega.
Kas tõesti nii haritud autor ei tee põhimõtteliselt vahet demokraatliku läänemaailma (ehkki oma vigade ja nõrkustega) ja ohtlikult totalitaarse, militaarselt agressiivse režiimi vahel, vaid tõmbab mõlemad samale madalaimale, moraalitule liimipulgale? Kaplinski jutupunktid kostavad tuttavad sadadest Kremli infosõja lansseeritud propagandaartiklitest, ehkki ta vene keeles luuletava intellektuaalina ei tsiteeri ühtki vene allikat, vaid ikka vasakpoolseid ameerika intellektuaale, viidatud artiklis eeskätt Strategic Forecast Institute’i (Stratfori poliitilise analüüsikeskuse) juhti George Friedmani, keda ta nimetab „karismaatiliseks“. Friedman õigustab Venemaa huvisfääride kontseptsiooni, sest peab selle aluseks otsekui paratamatut geopoliitikat: „Venemaa suur strateegia on luua Põhja-Euroopa tasandikul sügavad puhvrid, jagades oma naabreid ja manipuleerides nendega, luues Euroopas uue võimutasakaalu. Mida Venemaa ei suuda taluda, on kitsad piirid (tight borders) ilma puhveraladeta ja see, et tema naabrid liituvad tema vastu. Nii võib Venemaa käitumine tulevikus paista agressiivsena, kuid on tegelikult kaitseloomuga.“ Friedmani ja Kaplinski meelest Venemaa niisiis ainult paistvat agressiivsena, tegelikult ta vaid „kaitseb“ oma territooriumi ja õigusi. Muidugi, Venemaa „kaitseb“ ka oma kaasmaalasi, elagu nad kustahes — sama loogika alusel laieneksid tema õigused siis kasvõi üle ilma, kui seda nõuavad need paratamatud geopoliitilised huvid, kas nii, austet Jaan ja George?
Lähipilti võimendav meedia, kes ei suuda käsitada nähtusi pikas perspektiivis, vahendab agressiivselt vägivaldseid päevauudiseid, ent jätab täielikult tähelepanuta teadlaste, politoloogide ja ühiskondlike väärtuste uurijate pikaaegsed uuringud meie kaasaja rahumeelsetest arengusuundadest. Tänast maailma iseloomustab tegelikult hoopis patsifismi levik, kinnitab näiteks Harvardi ülikooli psühholoogiateadlane Steven Pinker, kes on uurinud vägivalla vähenemise põhjuseid alates keskajast kuni tänapäevani välja. Maailm kogeb praegu üht oma ajaloo pikimat rahuperioodi (maailmasõdade mõttes). Uuringud tõestavad, et ka riigisiseste konfliktide arv on pärast Teise maailmasõja lõppu pidevalt langemas: kohalikke konflikte on maailmas palju vähem võrreldes mistahes varasema perioodiga. Avalikud protestid ja rahutused on samuti muutunud vähem vägivaldseks, sest vägivallatud aktsioonid on kokkuvõttes edukamad ja tulemusrikkamad.
Väärtusteuurija Christian Welzel rõhutab, et arusaam, nagu muutuks maailm üha vägivaldsemaks ja ebaturvalisemaks, on ekslik. Tänaste ühiskondade sõjakust vähendab üldine emantsipeerumine, mille ees on muidugi võimalik silmad sulgeda, aga see ei tee teaduslikku tõde olematuks. Emantsipeerumistõde toob meid aga teise Eesti meedias leviva valeväite juurde, nagu võidutseks meil aina suur rumalus, just see olevatki kõigi hädade algpõhjus. „Vabadus olla rumal viib vabaduse hukka,“ kirjutab Jüri Reinvere (Vabadus olla rumal, Sirp, 6.06.2016). Ettevõtja ja investor Raimo Hein küsib Äripäevas, miks rumalus ei lase meie riigil rikkaks saada ja väidab, et „ühine rumalus valitseb suurt osa mõtlemisvõimelisi inimesi“. (Äripäev, 19.07.2016). Luuletaja Viivi Luik läheb veel kaugemale, samastades väidetavalt vohava rumaluse lääne tsivilisatsiooni humanistlike põhiväärtuste, võrdsuse ja solidaarsuse ideaalidega, mis olla kogu pildi paratamatult ära rikkunud (Pildi ilu rikkumise paratamatus, Postimees, 18.06.2016).
Tuletaksin ärevaile kanaaarilindudele meelde, et eestlased on mitmete objektiivsete kriteeriumite kohaselt üks maailma haritumaid rahvaid, et lääne humanistlikele väärtustele rajatud tsivilisatsioon on kõigile oma hädadele vaatamata moraalselt rahumeelseim ja parim, mis inimkond on kunagi oma ajaloos suutnud korda saata.
Last but not least, kõiki teisi peavad rumalaiks minu kogemuse järgi eeskätt enesekindlad poolharitlased, kel on endil haridustee jäänud pooleli või lünklikuks, kes ei suuda või ei taha asetada loetud teoseid ega tsitaate kultuuriloolisse konteksti, kes ei oska haritud inimese kombel kahelda ei teiste ega iseenda surmkindlais väidetes, rääkimata faktide, uurimuste või statistika kontrollimisest oma emotsionaalsete väidete kinnituseks. Küsin murelikult psühholoog Aimar Altosaare sõnadega, miks küll nõtkutavad meie kohalikud arvamusliidrid oma vaimseid põlvi geopoliitiliste vandenõuteooriate ja Lääne tsivilisatsiooni halvustajate ees?