Ülevaade eestikeelsete ajalehtede olukorrast väljaspool Eestit 2007. a. alguses (5) (1)
Arvamus 27 Jul 2007 Jüri EstamEWR
    Trüki   E-post   FB     
Lõpetuseks

75-aastane Helle-Mall Risti Sydneys ütleb, et ammu oleks aeg lõplikult pensionile minna, aga teda tõukab endiselt tagant kodumaal sisse sündinud kohusetunne.

Kõige kurvemaks selle materjali kogumise ajal tegi mind kunagine masinakirjutaja Tallinna Kaubanduskoolist, londonlanna Aili Eistrat. Aastaid on tal üle 80. Need on „boonusaastad“, nagu ta ise ütleb. „Teised Inglismaa ajalehe tegijad surid ükshaaval, nüüd olen mina jäänud seda üksinda tegema.“

Sellised on asjalood meie maapaos sündinud ajalehtedega. Ometi usun mina, et küberajastu pakub meile uusi võimalusi, mis võiksid mõjuda virgutavalt nagu vereülekanne. Kui ma kirjutan „uutest võimalustest“, siis pean silmas ka täiesti uusi, lausa rakenduslikke võimalusi. See on teema, mida võiks „soojana hoida“ ja edaspidi edasi arendada.“

•••

Ühine arutelu

Pärast seda, kui Jüri Estam jt Kultuuripäevade loengutepidajad esinenud olid, toimus New Yorgi Eesti Majas ka mitu ümarlauavestlust erinevatel teemadel.

Ühe foorumi tähelepanu keskmes oli „Eesti organisatsioonide tulevik“, mis arusaadavatel põhjustel võttis teema luubi alla suuresti pilguga, nagu see paistab ameerika eestlaste perspektiivist. Foorumi moderaatoriks oli Heino Ainso, kes oli enne seda esinenud ettekandega „Globaalse eestluse kohustuste“ teemal.

Ainso nentis, et võõrsil elavate väliseestlaste noorem põlv on peaaegu täielikult kaotatud, ja et ei ole suudetud neile pakkuda seda, mida nad vajavad. Laudkonnas diskuteeritud põhiküsimuseks oli: kuidas leida seda, mis seoks noori eestlusega? Oma sõnavõtu oli Ainso rajanud arvestataval määral Walter Ranna mitme aasta tagustele mõttekäikudele erinevate inimeste „eestluse määra“ kohta, kusjuures Rand ise leidis, et eestlus on suuresti vaadeldav kui looming. Niisiis: noorte parem sidumine eestlusega ja nende tagasimeelitamine kui loominguline väljakutse.

Enne Kultuuripäevade ettekannete ja diskussioonipäeva lõppu võttis Ainso suure saali ees ümarlauas arutatut kokku, öeldes, et teiste asjade hulgas vajavad ameerika eestlased (aga võibolla ka eestlased globaalselt?) mitme eraldi veebikeskkonna asemele ainult üht, ühtlustatud arvutikeskkonda, kuhu teave koondub. „Selline ettevõtmine oleks küll majandusresurssi nõudev,“ nentis Heino Ainso, „aga järgmine generatsioon on ju palju arvutikesksem.“
Kaks võtmesõna Ainso kokkuvõttes olid „veebileht“ ja „noorteorganisatsioon“, kusjuures ta leidis ka, et üliõpilaskond vajaks elustamist.

Praegu on vara öelda, kas sellised üleskutsed vilja kannavad – kui üldse, siis mis kujul ja millise skeemi alusel. Igatahes New Yorgis viibides oli täiesti selge, et päris mitu Kultuuripäevadel 2007 osalenut peavad soovitavaks diasporaa efektiivsemat internetiseerimist, mida võiks ju „rajataguseks tiigrihüppeks“ nimetada. Selliste ettepanekutega on Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) poole ka kirjalikult pöördutud. Pole teada, kas ERKÜ näeb vajadust rakendada arvutipõhist suhtlemis- ja teabemiljööd oma vankri ette (või külge) selles tähenduses, et selline lähenemine võib tunduda ühe eestlaste asukohamaa keskorganisatsioonile harjumatuna. Teiste asjade hulgas ei pruugi esmapilgul tunduda, nagu see oleks osa ühe keskorganisatsiooni mandaadist. Asi on aga selles, et uued suhtlemiskeskkonnad pole passiivsed nagu trükitud ajalehed vanasti, vaid muutuvad (kord juba aktiviseerituina) tööriistadeks ehk vahetuks tööd edendavaks osaks sellest, mida me saavutada tahame ja kuidas me seda saavutame.

Seega tundub väliseestlus seisvat „paradigma nihke“ ees, mida on kutsunud esile arvutikommunikatsioon ning aina laiemale ja sügavamale leviv võrgustatus. Virtuaalsed kogukonnad ja uus tase sotsiaalses võrgustatuses lausa vohab ning keeb passiivsevõitu väliseestluse ümber. Aga kui kauaks? Kindlasti oskab välis-eesti vana koer õppida vähemalt ühe triki veel juurde. Sest, nagu ettevõtluses öeldakse, need firmad, mis ei uuene, surevad. Avatud arhitektuuriga eestikeelne sotsiaalse suhtlemise võrgustik mõjuks ilmselt pagulusest järelejäänud, veel elujõulisele osale ja väliseestlusele laiemas laastus kui toniseeriv ja uut elu andev süst. Kuid kuidas selleni jõuda, on juba teema, mis nõuab ajuraju ja eesmärke defineerivat kavandamist.

Käesolev kirjutis on pikaks veninud, aga homme on ka päev. See on teema, mille juurde tuleks ühiselt tagasi pöörduda. See ongi sotsiaalse võrgustatuse atraktiivsuse võti – et asju tehakse koos, vanas heas talgute ja ühisabi vaimus, mis on saanud endale uue ja kirka elektroonilise kuue.


(Jüri Estam on ettevõtja ja kunagine raadio- ning televisiooniajakirjanik. Sündinud Saksamaal pärast sõda, võrsus Estam USA-s, kus sai rahvusvaheliste suhete ja elektroonilise meedia alase hariduse. Olles naasnud Euroopasse aastal 1979, elab Jüri Estam Tallinnas alates 1991. a. augustist, kus ta töötab kommunikatsioonikonsultandina.)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus