Üle kolmandiku meie inimesi kaalub Eestist lahkumist kirjutab Eesti Päevaleht (1)
Eestlased Eestis 18 Feb 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tuuli Jõesaar

 - pics/2013/02/38721_001.jpg
Tuhandelt eestimaalaselt küsiti, kas nad on viimase poole aasta jooksul mõelnud kodumaalt lahkuda. Neist 37% vastas jaatavalt, enamik põhjendas oma lahkumisplaani tööga ning sugugi mitte kõik neist pole verinoored. Arvestades, et kõik lahkumist kaalujad tegudeni ei jõuagi, võib Eestist lahkuda umbes 108 000 inimest.

Kristiina [täisnimi toimetusele teada] on mitmekülgne ja töökas inimene: ta on õppinud raamatupidajaks, teinud õmblejatööd ja olnud lasteaiakasvataja. Kuid kui masu algas, oli ta väga haavatavas seisus ja kasvatas üksikemana väikest last. Kui kriis täie jõuga lõi, käis Kristiina parasjagu töö kõrvalt koolis lisaeriala omandamas, kuid tööandja keeldus maksmast seadusega kohustatud tasu ülikoolis käidud päevade eest. Kristiina pidi koolist loobuma.

Jäi vaid töö. „Aga seal oli palk lõpuks nii väike, et ma ei suutnud maksta isegi kommunaalide eest. Andsin lapse oma ema hoolde, pakkisin asjad ja läksin Soome,” räägib Kristiina. Oli 2008. aasta. „Ma ei osanud sõnagi soome keelt. Algul sain Eesti vahendusfirma kaudu tööd ehitusel koristajana. Sealt liikusin edasi polikliinikusse koristajaks. Töö käigus õppisin keelt,” jätkab Kristiina. Kui keeleoskus juba enam-vähem käes, soovis ta õppida lasteaiakasvatajaks.

„Välismaal oled aga kogu aeg tegelikult üksildane,” nendib Kristiina. „See ei ole kodu. Ja soome meest ma ka ei tahtnud,” muigab ta. Ta leidis eestlasest elukaaslase ja 2010. aastal otsustati Eestisse tagasi tulla, et siin ühine pere luua. Ka masu tundus möödas olevat. „Aasta otsisin tööd. Saatsin umbes sada CV-d, aga kellelegi polnud mind vaja. Ühele lasteaiakasvataja kohale saadetud CV-le sain vastuseks kirja: teil puudub erialane töökogemus. Ma olen kaks aastat lasteaednikuna töötanud. Oli tahtmine sellele kirjale vastata: aga teie ei ole mu CV-d isegi läbi lugenud,” meenutab Kristiina.

Siis panid Kristiina ja tema mees pead kokku ning tegid oma ettevõtte: käsitööpoe Tallinnas. „Annan tööd neile, kel seda muidu poleks, et oleks üks kindel koht, kus oma käsitööd müüa. Maksud on aga nii kõrged, et kasumit siit ei tule. Ma töötan selleks, et teistel oleks tööd,” võtab ise poeleti taga külastajaid teenindav Kristiina oma praeguse elu kokku. Sellepärast on mõte Soome naasta vaikselt tagasi hiilinud.

Niikaua, kui jaksavad


„Umbes pool aastat oleme sellele mõelnud. Nüüd, teist korda oleks lihtsam. Keel on selge, elamisluba on veel olemas,” mõtiskleb Kristiina. Ta toob mõned argumendid Soome kasuks: tolerantsem ühiskond, kus last koolis valet värvi tossupaelte pärast ei narrita, inimväärset elu võimaldav sissetulek ka miinimumpalga puhul. Võimalus minna täiskasvanuna õppima, nii et riik samal ajal maksab äraelamist võimaldavat toetust.

Mis on Eestis? Kodu, sõbrad, vanemad? „Ema ütleb, et ma käin tal nüüd harvem külas kui siis, kui ma Soomes elasin. Aga tema juurde minek maksab üsna palju, ma ei saa seda endale nii sageli lubada,” tunnistab Kristiina. Siis ongi ju ainus siiajäämise põhjus sõbrad ja armastus kodu(maa) vastu. „Mul on väga paljud tuttavad Soomes, kes ei kavatse tagasi tulla,” ütleb Kristiina. Jääb siis kodu(maa)armastus. Kui kauaks sellest piisab, et kõigile raskustele vastu pidada, enne kui langeb otsus taas ära minna? „Me oleme siin, kuni jaksame,” ütleb Kristiina.

Eesti Päevaleht tellis Turu-uuringute AS-ilt küsitluse, milles küsiti tuhandelt tööealiselt Eesti inimeselt, kas nad on viimase poole aasta jooksul kaalunud Eestist ära minekut. Kokku 37% vastas jaatavalt. Enamik neist ütles, et lahkumissoov on tekkinud töö pärast, oluliselt vähem tahetakse lahkuda õppimise või pere tõttu. Küsitluse valim oli representatiivne, selle tulemused võib üle kanda Eesti rahvaarvule. Niisiis on 988 000 Eesti tööealisest elanikust viimase poole aasta jooksul kaalunud Eestist lahkumist umbes 365 000. Seda arvu küsitlustulemuste alusel jaotades näeme, et ligi 60 000 inimest tahaks lahkuda õppimise tõttu ja 49 000 pere tõttu, kuid tervelt 217 000 tahab Eestist lahkuda töö tõttu.

Tartu ülikooli inimgeograaf Kristi Anniste on eestlaste Soome-rännet põhjalikult uurinud. „Sarnast küsimust on Eesti inimeste käest küsitud sotsiaalministeeriumi korraldatud uuringute raames, kus uuriti Eesti tööealise elanikkonna rändepotentsiaali. 2010. aasta küsitluses selgus, et välismaale tööle minekut kaalus 38% (2006. aastal 26%). Teie küsitluse põhjal on välismaale tööle minekut kaalunud 22% elanikest. Seega, kui vaadata vaid välismaale tööle minemise soovi, siis see on viimase paari aastaga kahanenud. Loomulikult kõik, kes välismaale minekut kaaluvad, selleni tegelikkuses ei jõua,” selgitab Anniste. „Nimetatud varasemate uuringute põhjal on hinnatud, et veidi alla poole nendest, kes kavatsesid minna, selleni ka reaalselt jõudsid.” Niisiis võib 217 000-st minekut kaalunust tegelikult Eestist lahkuda umbes 108 000 inimest.

Jõukad on julgemad

Rändesoovi võrdlusaluseks võib võtta tuntud heaoluriigi Rootsi, kust sealse immigratsiooniinstituudi andmeil rändas 2010. aastal välja veidi üle 21 000 Rootsi kodakondsusega elaniku, mis moodustab umbes 0,22% Rootsi elanikkonnast. Kuid kui Eestist rändaks aastas välja 108 000 tööealist inimest, teeks see meie rahvaarvust lausa 8%.

Eesti Päevalehe tellimusel korraldatud küsitlus näitas mitut huvitavat trendi: muu hulgas näiteks seda, et välismaale kolimise mõtet ei veereta üksnes kõige vaesemad. Enam-vähem ühesugune huvi välismaale tööle mineku vastu oli kõigis sissetulekugruppides kuni 650 euroni. Mõnevõrra üllatuslikult tundsid suurimat huvi välismaale tööle mineku vastu hoopis suhteliselt jõukad ehk need, kelle praegune neto-sissetulek ületab 650 eurot.

„Ehk on kõrgema sissetulekuga inimesed varmamad välismaale minemist kaaluma ja julgemad seda ka ette võtma, sest nad on seal töö leidmise suhtes positiivsemalt meelestatud, kindlamad? Või kuna võõrasse riiki elama kolimine on sageli kulukas ettevõtmine ja läheb aega, kuni uude kohta sisseseadmisele tehtud kulud tasa teenitakse, mistõttu paljud madalama sissetulekuga inimesed ei saa endale seda mõtet lubada,” analüüsib Anniste.

Oma magistritöös naiste ja meeste rände motiive uurinud sotsioloogi Lee Maripuu arvates võib põhjus olla ka selles, et alati ei ajenda kodumaalt lahkuma üksnes rahasoov. „Minu uurimistööst tuleb välja, et näiteks kõrgharidusega spetsialistide puhul ei prevaleeri mitte alati soov saada paremat palka, vaid näiteks muutuvad oluliseks eneseteostusega seotud aspektid, soov kogeda uusi asju, ametialaselt areneda,” märgib Maripuu.



Venelased on Eesti patrioodid?


Muukeelsed inimesed tahavad siia jääda rohkem kui eestlased. Eriti tugevasti tuleb see esile maakondlikus jaotuses (vt graafikut) „See võib-olla seotud keelebarjääridega. Tulemus võib tunduda tõesti imelik, võttes arvesse, et vene emakeelega elanikkond on Eestis kehvemas tööturusituatsioonis,” ütleb Maripuu. „Muukeelsete väljarände soovi võib mõjutada ka see, et osal neist ei ole Eesti kodakondsust, seega ka EL-i passi, mis võimaldaks neil EL-is töötada,” oletab Anniste.

KOMMENTAAR

Tegu on riiklikult olulise teemaga

Margus Tsahkna

riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, IRL


Arvan, et selle uuringu tulemused on isegi positiivsed. On selge, et vaba Euroopa tingimustes meelitavad suuremad palgad ja paremad toetused tihti inimesi mujale, kuid enamik otsustab siiski siia jääda.

Loomulikult on tegu riiklikult tähtsa teemaga. Parim lahendus sellele on väärikas laste- ja perepoliitika, et inimesed tahaksid siin oma peresid luua ja lapsi kasvatada.


Ka keskealised pakiksid kohvreid


Kui seni on Eestist lahkujateks peetud pigem nooremaid inimesi, siis Eesti Päevalehe tellitud küsitlus näitas üllatavalt suurt Eestist lahkumise soovi ka 40–49-aastaste vanusegrupis. Tõsi küll, enim lahkuda soovijaid oli 20–29- ja 30–39-aastaste seas, kuid märkimisväärne on, et 23% 40–49-aastaseid vastajaid oli samuti kaalunud Eestist lahkumist.

„Ilmselt on üks põhjus selles, et väljarändamine on võrreldes varasemaga muutunud oluliselt lihtsamaks. Seda nii Euroopa Liidu ühtse tööjõuturu tõttu, mis sai lõplikult meie jaoks avatuks 2011. aastal, kui lõpuks avas oma tööjõuturu ka Saksamaa. Kuid kindlasti mängivad keskealiste väljarände kavatsuste tõusus olulist rolli ka isiklikud kontaktid teiste välismaal töötavate eestlastega. Mida rohkem inimesi lahkub, seda rohkem on meil sõpru-tuttavaid, kes välismaal töötavad, ning nende abiga on ka endal seal lihtsam n-ö maanduda,” selgitab TÜ inimgeograaf Kristi Anniste.

Sotsioloog Lee Maripuu osutab teiselegi olulisele aspektile: vanemate inimeste oskus valmistuda. „Brit Veidemann toob 2010. aasta küsitlusuuringu analüüsis välja, et kuigi noored väljendavad sagedamini soovi minna välismaale tööle, on nende plaanid sageli vähem läbi mõeldud kui teistel vanusegruppidel ja konkreetseid ettevalmistusi on teinud alla poole neist, kes ütlevad, et sooviksid minna. Mis puudutab 40–49-aastaste vanusegruppi, siis võib oletada näiteks ka seda, et juhul kui nad on pereinimesed, siis peavad nad ehk oma lapsi juba piisavalt suurteks, et nad Eestisse maha jätta,” arutleb Maripuu.

Kommentaarium artiklile Eesti Päevaleht siit: http://www.epl.ee/news/eesti/t...

 - pics/2013/02/38721_002_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus