TUULI AUG: rahvastikuministrist, eetikast ja laulukoorist EPLO (1)
Arvamus 24 Jul 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Tuuli Aug, EPL Online’i toimetaja
Artikli püsiviide http://www.epl.ee/arvamus/4363...

Rahvastikuminister Urve Palo käis Kanadas visiidil, mille eesmärk oli Kodu- ja Välis-Eesti suhete korraldamine ja Välis-Eesti eluga tutvumine. Appi kutsuti Kanal 2 “Suvereporter”.

Saatetegijatega saadi kokkuleppele: ministri rahvuskaaslaste programmist kaetakse sõidukulud, reporteripoistelt saadakse kolm saatelõiku.

Esimene klipp pidi kajastama laulupidu, teine Välis-Eesti elu ja kolmas jääma vabaks teemaks. Paraku läks makstud materjal “Suvereporteris” eetrisse ilma sponsimisele osutava viiteta: televaatajale serveeriti uudise pähe reklaammaterjali.

Urve Palo kinnitas, et ajakirjanike reisidele kaasa võtmine ja sõidukulude maksmine on tavaline. Seda küll, tasutud sõite – näiteks kriisikolletesse, kuhu omal käel on raske pääseda – on ajakirjanikel ette tulnud küll.

Aga kunagi pole kohale sõidutatud ajakirjanikele artiklite sisu ette kirjutatud. Ei ole öeldud: nii, sulerüütel – siia tulid meie rahaga, ja nüüd kirjuta valmis üks artikkel edukast sõjapidamisest ja teine, ütleme, sõja-väejuhtide kangelaslikkusest. Selline kokkulepe määris Urve Palo niigi kehva mainet.

Ministrit kummitav süü kippus aga veel suuremaks kasvama. Toimetusse helistas vihjaja, kes kurtis: “Teate! Paloga koos oli veel laulukoor! Anti 90 000 krooni ja terve koor sõitis Kanadasse, sest see ministri büroo juht laulab seal kooris! Ja meil siin …. (nimetas madalapalgalise riigiameti) võetakse raha aina vähemaks!”

Uus vaatus?

Olin valmis uskuma räpast mängu: heal positsioonil inimene mängib tuttavatele midagi kätte. Miks seda nii varmalt uskuda? Meenutagem näiteks Ester Tuiksood ja Oliver Kruuda autot. Jaan Kundlat, kes külalistele majoneesi ja muid toidukaupu ostis.

Selles loos selgus siiski, et E-Stuudio nimelisele koorile ei viidud raskeid rahapungasid ja Kanada-lennu pileteid prooviruumi ukselävele. Üks Välis-Eesti aktivist oli laulukoori juba ammu aega tagasi sellesuviseks Kanada laulupeoks kohale kutsunud. Programmist raha taotlemisel oli rahvastikuministri büroo hõbekõrist ametnik siiski abiks. Tema nimelt teadis, et bürool on äsja käiku läinud programm, mis muu hulgas toetusi jagab – ja ta soovitas oma kooril kandideerida.

Kas ametnik on seetõttu süüdi? Kas ta pidanuks, suu vett täis, kogu tutvusringkonna ees vaikima, sest jumal hoidku, äkki on nende seas mõni harrastustantsija või kangakuduja, kes tuttavalt saadud info abil raha taotleks ja seeläbi skandaali põhjustaks? Ei. Ta võis rääkida, keeldu pole. Kuid miks siis asjal halb maik juures on? Vist seepärast, et kuni meil veel on majoneesi eest kuluarve esitajaid, ei saa ükski ametnik sõprade seas ametkonna uutest projektidest rääkida ilma, et see sünnitaks ahnuse ja onupojapoliitika kahtlusi.

Aga mida teha seni, kuni kõr-ge moraal pole inimkonnas võimust võtnud? Iga riigiametnik, saati siis veel minister, peab seni maine säilitamiseks oma näpud rahast nii kaugele hoidma kui võimalik, sest meie riigimeeste tegemisi näinult kahtlustab eestlane kohe igaks juhuks kõige hullemat. Ja maine saab rikutud ka siis, kui tegelikult on kõik korrektne.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus