Trivimi Velliste: Rahvarinnet ja Eesti Kongressi kõrvutada ei saa ERR (2)
Eestlased Eestis 17 Aug 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Trivimi Velliste
www.DELFI.ee

Mitte igale põlvkonnale ei ole antud kogeda suurte unistuste täideminekut. Minu põlvkonnal, kes tuli siia ilma varsti pärast relvade vaikimist Teise maailmasõja rinnetel, ei saanud olla suuremat ühist unistust kui vabadus.

Need, kes mäletavad veel sõda ja sellele eelnenud rahuaega, on saanud ajaloo käest liigagi valusalt raputada. Minu esimene mälestus poliitikast on teade Stalini surmast ja viisist, kuidas sellele reageeriti. Pärast suure juhi surma läks elu veidi vabamaks, julgeti rohkem rääkida. Siiski varjati laste eest kiivalt jutte metsavendadest, eriti nende varjupaikadest.

Teine maailmasõda kestis Eesti jaoks väga kaua metsades edasi, hiljem veelgi kauem relvitu vastuhakuna, nii nagu kellegi olud ja loomus seda võimaldasid. Ajalugu ei ole kunagi mustvalge ja väga raske on tõmmata täpset piiri, keda lugeda rohkem kaasajooksikuks (elu tahtis ju elamist!), keda pigem vastuhakkajaks. Paljud otsused on olnud taktika küsimus, hinnangu küsimus: millal ja kuidas on võimalik kõige parema lõpptulemuseni jõuda.

Esimene suur valik oli juba septembri lõpus 1939, mil rahvas ootas hinge kinni pidades, kas tuleb Sügissõda. Tuli baaside leping. Olen sel teemal rääkinud kümnete, aga vist koguni sadade kaasaegsetega, kellest enamik on tänaseks ammu igaviku teedel. Huvitaval kombel on nad tookordse sõja edasilükkamise otsuse vägagi üksmeelselt heaks kiitnud. Ja seda loomulikult mitte argusest, sest viis aastat hiljem järgisid nad nagu üks mees riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluotsa üleskutset ning läksid Narva jõele ja Sinimägedesse.

Tegemist ei olnud mitte üksnes Pätsi-Laidoneri otsusega, vaid ka Jaan Tõnissoni otsusega, kes muidu oli ikka teisel arvamusel. See oli aja võitmise soov, katse valida saatuslikeks lahinguteks parem hetk. Tagantjärele tarkus, et kõik läks ju valesti ja halvasti ning oleks pidanud ikka kohe vastu hakkama, on teadagi suurim täppisteadus. Meil puudub sageli võime asetada end ajalooliste isikute olukorda ja suuta näha maailma nende silmade läbi ja nende teadmiste pinnalt, mis sel ajal olemas olid.

Eesti pidi sügisel 1939 valima väga halva ja veel halvema vahel. See oli sügavalt traumaatiline olukord, mille mõju rahva hinges ja teadvuses kestab veel mitu inimpõlve. Ja kõiges juhtunus ei saa ega pea ainult iseennast — oma rahvast — süüdistama. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega.

On halenaljakas, kui mõni meie kaasmaalane kirjutab lehes, et „Eesti riik on varsti juba 20-aastane, aga… “. Sugugi parem pole lugeda mõne kauge maa ajakirjaniku kirjeldust Eestist kui „Nõukogude Liidust eraldunud endisest liiduvabariigist“.

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas okupeeritud oma suure naabri poolt just samasugusel viisil nagu näiteks Taani Kuningriik oma suure naabri poolt — või nagu Tšehhimaa oli sellesama naabri poolt alla neelatud. Kas keegi on kunagi rääkinud Taanist või Tšehhist kui Saksamaast eraldunud uutest riikidest? See oleks ju naeruväärne! Miks kipume seda tegema siis Eesti puhul? Et okupatsioon kestis meil mõnevõrra kauem, ei oma riigiõiguslikult mingit tähtsust.

Nn laulva revolutsiooni aastatel oli meie ees tõepoolest maailmavaateline teelahe: kumma maailmapildi me valime — kas Ptolemaiose või Copernicuse oma? Kas Päike tiirleb ümber Maa või vastupidi? Kas me tõepoolest tunnustame okupeeriva Nõukogude Liidu õigussüsteemi ja püüame selle raames endale suuremat „suveräänsust“ välja kaubelda? Või oleme siiski endiselt — ja oleme kõik need aastakümned olnud! — Eesti Vabariigi kodanikud, olgugi et meie valitsus on mõrvatud ja meile on kaela määritud punased passid? Kumma tee me pidime valima?!

Liigagi sageli kõrvutatakse meie trükisõnas Rahvarinnet ja Eesti Kongressi. Sama hästi võiks omavahel võrrelda aeda ja aiaauku. Või siis Keskerakonda ja Riigikogu! Eesti Kongress oli kvaasiparlamentaarne foorum, kus suuremate poliitiliste jõududena olid esindatud ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne. Kui soovitakse tolles ajas midagi omavahel võrrelda, siis kõrvutada saab Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi. Kummaski olid ülekaalus erinevad poliitilised jõud. Ja need kaks parlamentaarset kogu tulid ajaloo rängast vastuolust üsna leidlikult välja.

VII Riigikogu valimine 1992. aasta sügisel ja samas Heinrich Marga, viimase pagulasvalituse juhi riigipea ülesannetes sümboolne külaskäik Toompeale ning Kadriorgu märkis ühe peatüki lõppu Eesti ajaloos. Üks suur unistus oli täide läinud. Üks ja ainus Eesti Vabariik oli selleks ajaks enam kui 73-aastane. Missugune on ta 100-aastasena?

Autor on poliitik (IRL). Omaaegne Eesti Kongressi liige.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus