Eesti Elu
Tõsi kõik, mis Tõnis räägib
Meelejahutus 13 Jan 2012 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kas ta nüüd kõik tõsi on vai oli, kes seda enam ütelda teab, aga nisuke arusaamine valitses meie peres küll, kui ma veel poisinaga olin. Tõnis oli minu vanaisa ja temale ei tohtind keski vasta vaielda. Maailmas oli üksainus õigus ja see oli otsapidi Tõnise käes. Nüüd on jah niiviisi, et kõige noorem on alati omateada kõige targem ja pruugib ka kõige agaramalt suud. Vanaste nisukest asja ei tuntud.

Ega ma tahtki täna seda arutama akata, kumbapidi on õigem vai parem. Las asjad olla nigu nad on. Vanaisa lihtsalt tuli meelde, sest Tõnisepäev on tulemas, nigu tähtraamat kuulutab. Minu vanaisa on oma päeva täitsa väärt, aga nooremad inimesed ei taha seda jusku tunnistada. Nad mäletavad küll Jaani ja Jüri, Märti ja Mihklit kah, aga Tõnisest ei tea tuhkagi. Eks mina pea siis jälle seletama, kuigi mõned võivad minu jutu peale nina kirtsutada, sest Karla päeva pole kunagi old. Tegelikult ikke on kah – iga reede, kui uus seitung trükist tuleb, on Karlapäev.

Eks see Tõnisepäev tee natuke nalja kah, sest vana kombe kohaselt oli see talvepoolitamise päev. Meie pole tänavaasta veel talve näindki, aga juba pool läbi. Aga vana tarkus ütleb, et tuleb tünni kaeda, et kas lihavarud löövad kevadeni vasta. No kui ei löö, eks siis imeme käppa nigu vanapäts võpsikus.

Mis siis Tõnisepäeval veel tehti? Liugu lasti, et suvel ea pikk lina kasvaks. Selle kombe täitmisega tuleks minagi veel toime, kui keski oma püksitagumikku laenaks. Enda oma on nii õredaks kulund, et ei riski mäele minna. Alla libiseda on lihtne, aga enne kui kargu najal üles tagasi komberdatud saad, on külm kannikad ära võtt. Las nooremad lähvad ja libisevad. Aga nemad lasevad oopis mootursaaniga ringi. Kes ennast kännu otsa kummuli ei kihuta, tuleb terve nahaga koju tagasi kah.

Teine tähtis asi Tõnisepäeval oli kõrtsis käimine. Ega sinna niisama lakkuma, lällutama ja kaklema ei mindud. Seal tehti sulasekaupa. Peremees otsis silmadega turskema poisi välja, andis talle rubla käsiraha ja see joodi üheskoos maha. Õlletoobi juures tehti kaup kindlaks. Tõnisepäeval sõlmiti leping, Jüripäevaks kolis sulane sisse. Kui muutis meelt ja äid kombeid tundis, maksis peremehele rubla tagasi. Vanaste olid inimesed ausad, vähemalt külakohas.

Kui veel nisukest kaubategemist oleks, paluks Ärmanit, et võtku mind ka vedrude peale ja viigu kõrtsi. Ega mul ju kedagi palgata pole, talu läks ammu koloosile ja nüid seisab võsas. Loomi kah pole rohkem kui vana pulstund karvaga kass ja selle karjatamisega tuleb Kata üksi toime. Aga ma tahaks teiste kauplemist pealt vaadata ja kuulata, ise lahutaks jutuga meelt ja jahutaks õllega keelt.

See kõik niisama unistada. Ei nüütsel ajal kõrtsis nisukest kaupa tehta. Ainuke kauplemine on, kui mõni nolk küsib teiselt, misukese nuka taga tõupi osta saab. Minusugune istugu kodus ja uurigu muistset tähtraamatut. Nigu mõni vana inime...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus