TOOMAS VARRAK: Poliitika kui elukutse ja kutsumus
Arvamus 23 Feb 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tartu rahu teemal olen kirjutanud läbi aegade mitmeid artikleid. Usun, et tagantjärgi ei ole põhjust oma seisukohtades midagi muuta. Paraku pole need kirjutised mingit vastukaja leidnud. Seetõttu loobusin edaspidistest katseist käsitleda seda teemat ajakirjanduses. Kuid asjaolu, et poliitikud on hakanud avalikult omi sõnu sööma, tekitas kiusatuse, puudutada seda küsimust veelkord.

Poliitikateaduse klassik Max Weber on poliitikuid liigitanud (1) sellisteks, kellele poliitika on elukutse, s.o. amet, millega teenitakse elatist ning (2) nendeks, kellele poliitika on kutsumuseks. Mida poliitika tähendab esimeste jaoks, seda selgitatakse üsna hästi raamatukeses „Tammany Halli Plunkitt”, aga ka Robert Greeni teoses „48 võimuseadust”. Milles seisneb poliitika tuum teiste jaoks, on raskem öelda. Kuid M. Weberi argumentatsioonist võib aru saada nii, et nende jaoks on poliitika tuum üsna vastupidine sellele, mis ta on esimestele. Praktika näib kinnitavat, et esimesed on poliitikute hulgas domineerivad. Igatahes tegelased, kes moodustavad seltskonna, mida ajakirjandus tavatseb nimetada Eesti poliitiliseks eliidiks, tunduvad esindavat oma valdavas enamikus Weberi liigituse esimest gruppi.

Nagu meediast võis mõni aeg tagasi lugeda, esines meie lugupeetud president hiljaaegu vene kooli õpilaste ees. Selles puudutas ta ka Tartu rahu, öeldes muuhulgas, et peame leppima tõsiasjaga, et Tartu rahu riigipiiri osas sajaprotsendiliselt ei kehti. Mis puutub „tõsiasjaga leppimist”, siis antud juhul ei ole tegemist mingi taevast mahasadanud tõsiasjaga, milles meil ei ole mingit osa. Seetõttu tuleks selgelt öelda, et selle tõsiasja tekitasid Eesti poliitikud ise. Nii ei tohiks need poliitikud, kes selle eest vastutavad, teha nägu, nagu poleks neil niisuguse tõsiasjaga midagi tegemist ning nad on sunnitud seda tunnistama nagu tunnistatakse loodusõnnetust.

Presidendi väitel ei muuda uus leping kardinaalselt kahe riigi vahelise suhtlemise aluseid ning ta arvab, et kui see aitab kaasa vastastikuse usalduse kasvule, siis tuleks leping alla kirjutada (Delfi, 11. veebr 2014). Poliitikateaduse klassikute (olgu see M. Weber, K. Marx või mõni muu) seisukohtadele tuginedes võib aga väita sootuks vastupidist. Taganemisega seisukohtadest, mis tegid Eesti riikluse taastamise üldse võimalikuks (s.h. Tartu rahulepingust kui Eesti- Vene suhete alusest), anti, kujundlikult öeldes, käest kõik „poliitilised trumbid“, mis Eestil kunagi olid kasutada suhetes Venemaaga, vabatahtlikult viimase kätte.

Kümmekond aastat tagasi avaldas ajaloolane Magnus Ilmjärv uurimuse sõjaeelse Eesti välispoliitikast pealkirja all „Hääletu alistumine“. Nõnda hindas ta toonase Eesti valitsuse otsust, anda järele NL nõudmisele, rajada Eestisse NL sõjalised baasid. Seda otsust võib vähemalt mõista. Siis seisis Eesti valitsus silmitsi füüsilise force majeure’ga. Niisugust vabandust täna aga ei ole. Kui vähegi mõistetakse, milles seisneb riikidevahelise poliitika tuum, siis peaks ka mõistma, et lootus, et uus piirileping aitab kaasa vastastikuse usalduse kasvule, on rajatud liivale. Vastupidi, ebaõigluse rüütamine õiguslikku vormi ei loo vähimaidki eeldusi usalduslikeks suheteks ebaõigluse põhjustajaga. Vähemalt nende mõistete tegelikus tähenduses. Niisugusel juhul võib näilisuse usaldusest tekitada vaid jõumeetodeid, sh tsensuuri kasutades. Tegelikult on Eesti poliitika oma järelandlikkusega suhetes Venemaaga ise hävitanud eeldused heanaaberlike suhete loomiseks Venemaaga.

Omajagu hämmastust ja küsimusi tekitab asjaolu, miks tuli president niisuguse avaldusega välja just vene koolide ees. Tõenäoliselt on eesti koolide õpetajad siiani (poliitikute paljusõnalisi kinnitusi järgides) oma õpilasi lojaalselt õpetanud, et uus piirileping ei muuda midagi Tartu rahu kehtivuses. Kuidas peavad nad nüüd seda seletama? Tõenäoliselt kaob ühe osa venekeelse kogukonna jaoks aga vaikselt osa presidendi väitest ning sellest saab kinnitus: Tartu rahuleping enam ei kehti. Ja kas president peaks siis hakkama selgitama, et ei-ei, tema ütles midagi muud. Või tähendab presidendi esinemine tegelikult Eesti - Vene positsioonide diplomaatilist lähenemist? Sest Venemaa seisukoht on olnud selline ju algusest peale. Kui eelnevale lisada „Putin — Medvedjevi mängud“ valitsevas erakonnas, VEB-fondiga toimuv jne, siis tuleb paratamatult küsida, mis mänge mängib Eesti poliitiline eliit tegelikult? Kuid nende väheste näidetegi põhjal on ilmne, et selles domineerivad poliitikud, kellele (kasutades Max Weberi määratlust) poliitika on elukutseks. Niisugusel juhul peavad kodanikud, kes peavad kalliks oma riigi vabadust, väärikust ja iseseisvust, olema tähelepanelikud, et need väärtused ei kannataks poliitilise karjääritegemise ja -kaubitsemise tõttu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus